(Järg 25. novembril ilmunud osale)
Johannes Kaupi ettepanekut kirjutada enesest midagi Rotalia kirjastustoimkonna üllitatavasse kogumikku peab Theodor austavaks, ent ettevõtmine pole tema sõnul lihtsate killast.
“Iseenesest on minu elu noorusest peale jooksnud rööbiti vend Oskari omaga, mis nagu tead on “ärakirjutatud”,” selgitab Theodor. “Siis tuli Vabadussõda, siis Sõjakool (mille kohta kirjutasin VES’is) ja siis film.
Ma usun, et Sina vist ei tea ega ole lugend minu kirjutist mis ilmus VES’is 1957 aastal 13 juunist – 8. augustini “Pilte Eesti filmi ajaloost” mis andis täielise ülevaate kõikidest minu poolt tehtud filmidest Eestis ja nende valmimisest, nii nagu “Noored kotkad” (film meie Vabadussõjast), “Vahva sõdur Joosep Toots”, “Kas tunned maad”, mille valmistasin meie Välisministeeriumile, “Gaas! Gaas! Gaas” jne. ja siis Eesti esimene ainsam helifilm “Päikese lapsed”, ühistöös soomlastega, mille järele siirdusingi Soome.
Selle kirjutuse äratoomiseks palus luba ka Stockholm Tidning’eni eestikeelne lehekülg ja nad tõid selle väga ilusasti ja suurelt ära 1958. a. Kui nüüd veel midagi Eesti filmist kirjutada, oleks see kordamine.”
Theodor kirjutab, et ka järjelugu tema Soome tööperioodist ilmus Vabas Eesti Sõnas (VES) 1969. aastal juba ära. Kaht Rootsis veedetud aastat iseloomustab Theodor aga järgmiselt:
“…sealsete seaduste järele oli välismaalasel väga raske midagi suuremat teha, aga ma filmisin ka seal ja valmistasin muuseas, muidugi ühes rootslastega filmi Rootsi kunsti üle, milles oli ka kaastegev üks Rootsi prints, kes oli hää maalikunstnik.”
Brasiilia kohta kirjutab Theodor, et on seal mitu mängufilmi teinud ja seda isegi koostöös Argentiinaga, aga selle maa filmindus on hoopis midagi muud, kui see oli Euroopas. Et filmitööst ära elada, tuleb Brasiilias leppida reklaamfilmide (Theodori kõnepruugis propagandafilmide) valmistamisega. Ja just selliseid filme Theodor viis aastat järjest Philipsi vabrikutele tegi.
“Mul oli ka siin oma filmifirma, aga kõik see ei huvita rahvast. Ja kui anda kõikidest minu töödest n.ö. lühike kokkupressitud ülevaade, ei tooks see midagi uut ja jääks kuivaks,” arvab Theodor.
Tuleb teha!
Ta pakub siiski välja, et kavandatavas kogumikus võiks ära kasutada tema aasta tagasi kirja pandud mälestused Vabadussõjast, mille ta Kuperjanovi partisanina kaasa tegi, võttes osa nii Paju kui ka Võnnu lahingust. Kuna mälestused haaravad tervet Vabadussõda, tuleks need Theodori sõnul kogumiku jaoks lühemaks kirjutiseks ümber töötada, ent filmimees arvab, et tal kulub haiguse tõttu veel nädalaid, enne kui ta selle töö ette võtta saab. Lisaks sellele kahtleb Theodor, kas sõjateema kedagi veel üldse huvitab.
“Olen sulle nüüd seletanud oma olukorra ja Sa näed et minu kõige tähtsamad ja huvitavamad elujärgud on juba kirjutatud,” tõdeb Theodor. “Ja nüüd kallis sõber ütle, ‒ mida ma pean tegema, või ei pea tegema midagi?
Sinule aga ütlen, et imetlen Su hääd tahet, Su energiat ja noorustuld – ja ma soovin sulle kõigest südamest kordaminekut sinu ettevõtetes.”
“Sa põrutasid oma kirja lõppu resoluutse küsimuse, et – mida ma pean tegema, või ei pea tegema midagi?” kirjutab Johannes Kaup 27. septembril 1971 Theodorile saadetud kirjas. “Ei noh, ei ole minu teades olnud Oskar Lutsul ega tema veel tublimal vennal kunagi elukreedoks, et ei tee midagi. Ja seda ei tunnista ka minu kui põlise mulgi murdumatu kangekaelsus või visadus.”
Seega on Kaupi seisukoht, et tuleb teha, ainult et mida ja kuidas?
“Jah, noh, ega koguteos ju teab kui palju võimalusi pikkuse mõttes ei anna. Pead-jalad kokku nii 8-10 leheküljekest, sealhulgas pealkiri ja 2-3 pilti. Noh, järgides Sinu näpunäiteid, otsisin täna õhtul arhiivist välja VES 1957-nda aastakäigu ja uurisin Sinu kirjutist Eesti filmist. Kuna mul vahepealse 14 aasta jooksul kõik meelest on läinud, siis on see tõendiks, et mäletamise hädaoht “hariliku sureliku” juures on veelgi väiksem, eriti veel noorte puhul.”
“Loomkatse”
Nii teeb Kaup iseenda peal toime pandud “loomkatse” tulemusena järelduse, et VES-is juba ära ilmunud mälestusi võib kasutada küll, sest vanemad inimesed ei mäleta, mis neis lugudes kirjas oli, ja nooremad inimesed pole neid lugenudki.
“Mulle meeldiks kasutada sealt (st Theodori kirjutisest “Pilte eesti filmiajaloost” – R.M.) Joosep Tootsi, Ruhno, Rootsi kuninga külaskäigu ja esimese Eesti helifilmi peatükke väikeste lühendustega siin-seal, kui see lubatud. Ja sissejuhatuses muidugi ülevaade kogu Sinu filmialasest tegevusest, foto, allkirja näide ja ca 1 lehekülg midagi käsitsi kirjutatuna. Kui sa sellega nõustuksid, siis oleksime kaubal. Käsitsi kirjutatuna võiks ju olla midagi lühidat-katkendilist Oskarist-vigurvändast. (…) Materjali vajaksin novembrikuu keskpaiguks, sest Saks hea sõber laskis juba eelteate lehtedesse, et uus almanahh ilmub Vabariigi aastapäevaks 1972. Ega teda petta ei tohi!”
Kaup uurib Theodorilt, kas too usaldab VES-i järjeloost lühiartikli vormimise täielikult talle, või soovib käsikirja äratõmbega enne ilmumist tutvuda.
Theodori Vabadussõja-mälestuste kohta arvab Kaup, et kui see on mahukam tekst,, võiks see ilmuda eraldi brošüürina. Kaup toob võrdluseks ühe Edgar V. Saksa brošüüri, mille korrektuuri lugemise on ta just lõpetanud. Selle maht on 36 lehekülge ja Kaup lubab selle kohe, kui see trükist tuleb, Lutsule tutvumiseks saata.
Kaup rõhutab, et Rotalia kirjastustoimkond pole äriline kirjastusettevõte ning trükiste hinnad hoitakse madalad, et vajalik kirjavara oleks kõigile kättesaadav. 96 leheküljelise kogumiku “Südamega ja sulega” müügihinnaks on näiteks vaid 3 dollarit ja trükist tuleval Saksa broshüüril 1.25.
“Mina ei tea muidugi, kui palju VES iga mälestuse eest maksis,” jõuab Kaup ebameeldiva rahateemani. “Mul ei ole volitusi Rotalia Kirjastustoimkonna nimel mingit honorari lubada, kuid ma võin ka ütelda, et meie midagi teenida ei taha. Ja kui müügist midagi üle jääb, siis on autor alati esimene õigustatu midagi oma töö eest saama. Mis ma võin aga küll ütelda, on see, et meie väljaandel raamatukesena ilmudes need mälestused oleksid jäädvustatud ka meie kirjandusloos.”
Kaup palub kallil kaasvilistlasel Theodor Lutsul kõik aspektid läbi mõelda ja asja ka oma armsa majavaimu, st Aksellaga läbi arutada.
“Sinu pildi ja eluloo ja filmitöö tutvustamise kaudu järgmises almanahhis tõstame Sind kaugemast ajast jälle rohkem tänapäeva (sest noorem generatsioon kuuleb esimest korda Eesti filmist ja filmijast) ja valmistame teed siis varsti järgnevale eri broshüürile. Olen kindel, et Sinu mälestused Vabadussõjast sisaldavad huvitavaid ja uusi fakte kui ka Lutsudele omast huumorit. Sest kui üteldakse, et käbi ei kuku kännust kaugele, siis võib ehk ka ütelda, et üks Luts ei ole kukkunud teisest kaugele.”
(Järgneb)
RIINA MÄGI
