Theodori ja Aksella kirjakohver

(Järg 15. juulil ilmunud osale)

“Teie arvamine aga, et need endised kirjutused oleksid annud hää mälestuste raamatu ja seda oleks võinud lugeda mälestuskirjutuste paremasse ossa – see rõõmustab ja austab meid tõesti,” jätkab Aksella. “Meie ise ei oleks julgend millalgi niisugusele otsusele tulla. Igatahes Teie tunnustus annab meile julgust tulevaseks tööks.”

Samas tunnistab Aksella, et julguse kõrval oleks kirjutamiseks vaja ka aega, aga seda on tal napilt, sest ta pidi endale lisatöökoha võtma, et peret ülal pidada.

“Nagu Teile juba varemalt olen kirjutanud, on Theodoril olnud vahetevahel tervislike häireid, mis arvatavasti on olnud tingitud ühest vigastusest, mille ta Vabadussõjas sai,” kirjutab Aksella. “Nüüd aga juhtus, et Theodori vasaku käe sõrmed ei kuuland sõna. Arsti arvamise järele, on tal ühe veresoonekese ummistus peaajus. Ta arstib end kõvasti ja on juba parem, kuid fototööd ta esialgu teha ei saa. Minu palk konsulaadis aga on ikka veel sama, mis oli siis, kui 2 ½ aastat tagasi hra. Saukas mulle ettepaneku tegi konsulaadis töötada, sest tema õel proua Slet’il ei olevat aega. Eukalliduse tõusu tõttu, on see palk aga nüüd langenud vähemalt poole peale. (…) Meie (Theodoriga – R.M.) oleme harjunud ühes kirjutama ja mõtlesin, et võtan omale puhkust, aga kui proua Slet ütles, et mul selleks seaduslikku õigust ei ole, siis kukkus see mu plaan vette.”

Lühikesed lood koolipoistest võiksid Aksella sõnul ajapuudusele vaatamata varsti paberile saada, sest Theodoril on selleks päris palju eeltööd tehtud. Brasiilia mälestuste raamatusse talletamist aga olude sunnil niipea ette ei saa võtta. Samas kinnitab Aksella, et see töö huvitaks nii teda kui ka Theodorit.

“Oleme ise veendunud, et sellest saab küllaltki omapärane asi ja pealegi ei ole siit maa elust ja olust palju kirjutatud. Kui seda veel põimida filmi- ja vanade siinolijate juhtumistega peaks see saama päris huvitav,” arvab Aksella.

  1. märtsil 1970 Ernitsale läkitatud kirjas puhuvad aga juba pisut teised tuuled.

“Võib olla oleks mõeldav ka Brasiilia kohta kirjutada lühilugudes, ainult et siis peaksime meie ise siiski peategelased olema. Iseenesest me ei usu, et meie nii suured kirjanikud oleme, et saaksime raamatuga hakkama,” kirjutab Theodor.

Sama kirjaga saadavad Aksella ja Theodor teele esimese osa kirjutisest, millele nad on pealkirjaks pannud “Lugusid läinud aegade koolipoistest”. Ent Lutsud lubavad, et Ernits võib vajaduse korral uue pealkirja panna.

“Palume, vastake meile kohe, kas niisuguses stiilis kirjutused Teie ajalehele sobivad või ei,” kirjutab Theodor ja toob ära loetelu sündmustest, mis järgmistes osades kirjeldamist võiksid leida. Üksiti tänab Theodor hiljuti saadud rahatšeki eest.

Postikanalid umbes

  1. aprillil pärib Aksella Ernitsalt kirja teel aru, kas too on koolipoiste loo esimese osa kätte saanud, või on see postitöötajate streigi tõttu kuhugi toppama jäänud. Kuu aega hiljem, 8. mail, läheb teele Aksella järgmine kiri, milles ta kurdab, et pole Ernitsalt ühtegi teadet saanud. Lisaks sellele telefoneerinud Lutsudele Vaba Eesti Sõna (VES) Brasiilias elav tellija Arthur Wanderer ja öelnud, et pole juba ammu lehte saanud. Viimane temani jõudnud lehenumber kandnud 26. veebruari kuupäeva. Sama seis on Lutsudel endil. Aga VES on nende kõigi jaoks väga tähtis infoallikas ja side mujal maailmas elavate eestlastega. Wanderer öelnud koguni, et tema ei saa ilma selle leheta elada.

Ernitsa kauaoodatud vastus kannab 12. mai kuupäeva.

“Postiga oli meil nii, et vahepeal oli nädalane postistreik. Selle taga seisavad nüüd ka teie lehed,” selgitab Ernits. “Kui post uuesti tööle hakkas, oli ummik tohutu. Teatati, et esmajoones lähevad välja I klassi kirjad. 2. klassi post (trükitööd) on võibolla veel praegu kusagil postimajade riiulitel. Muide, streikijad said palka juurde, kuid postiolud muutusid märksa halvemaks.”

Edasi läheb Ernitsa tekst tänapäeva (ja küllap ka tolle aja) mõistes poliitiliselt ebakorrektseks, aga toogem see siiski ära.

“Kuna post on riigi ettevõte, võetakse sinna tööle kole palju musti (neegreid). Need sellid aga on kirjutamise ja lugemisega üsna raskelt sõjas ja toovad ilmast-ilma vale kirju. (…) Neegrid kannavad kirju nii palju kui isu on, kui töötamiseks isu saab otsa, jätab töö sinnapaika. Ütelda nendele midagi ei tohi, sest siis on see rassi diskrimineerimine!”

Ernits on koolipoiste loo esimese osa läbi lugenud ja arvab järgmist:

“Asja sellest saaks küll, kuigi mõned episoodid on “põnevaks joonealuseks” ehk väheütlevad (mõned “tavalised” kurameerimised). Laske igatahes see seeria nüüd peatselt lõpule ja siis hakkame sealt ära tooma. Suvel tuleb veidi vaiksem aeg ja siis on paras sedaliiki paladeks.”

Krehvtised laulud

Ernitsal on ka üks kiirem palve.

“Olete saatnud sealt teinekord toredaid rahvalaule. Mõtlesin neid kalendris ära tuua, kui saaks nii 5-6 või isegi rohkem laule,” kirjutab Ernits ja viitab Lutsude poolt juba varem saadetud lauludele.

“Teomehe töölttulemise lugu on priima, aga praegu ei ole aeg selle avaldamiseks veel küps. Las eesti kirjandus veel areneb (vt. Kooperatiivi uusimad sexi-romaanid), ehk saab kunagi ka seda laulu avaldada,” naljatab Ernits.

Teomehe töölttulemise lugu sisaldub ka Theodori ja Aksella kirjakaustas, aga see on tõesti nii “krehvtine” tekst, et jääb ka nüüd, aastakümneid hiljem, avaldamata. Siinkohal vajab selgitust Ernitsa pruugitud sõna “rahvalaulud”. Ilmselt ei mõtle ta nende all regilaulu ajastu arhailisi rahvalaule, vaid pigem uuema aja rahvalikke laule või suisa lorilaule. Samas märgib Ernits, et laule, mis mõnes paguluses ilmunud laulikus juba ära trükitud, ta saada ei soovi.

Aksella annab oma 4. juunil 1970 saadetud kirjas Ernitsale teada, et Theodor on asunud tema soovi täitma.

“Theodor on hakkand nüüd kõvasti vanu laule koguma ja tundub et neid saab veel terve portsjoon. Viisidega on muidugi raskem, sest neid enam ei mäletata, aga võib olla saab ka nendega kuidagimoodi hakkama, kuid see võtab aega ja kõige lisaks ei tea siis kuidas Teile neid ettelaulda. Mis puutub “Läinud aegade koolipoiste lugudesse”, siis saadame need siit välja hiljemalt kahe nädala pärast,” teatab Aksella.

Tegelikult läheb koolipoiste loo viimane osa New Yorgi poole teele alles 24. juulil 1970. Ja Ernitsalt tuleb kirjatööde kättesaamist kinnitav kiri alles 12. novembril, sest ta on vahepeal tõbedega maadelnud ja uude korterisse kolinud. Koolipoiste loo kohta ütleb Ernits:

“Eks see ikka käiku lähe, aga mitte pole saanud seni käsile võtta.”

See-eest on trükki läinud järjekordne “Väliseestlase kalender” ning Ernits on pannud kirjaga kaasa trükipoogna Lutsude saadetud lauludega.

“Kui köitmine on lõppenud (kunagi detsembri algul), siis saadan muidugi terve kalendri õhupostiga,” lubab Ernits.

Ta tänab Aksellat aadresside täpsustamise eest. “Väliseestlase kalender” sisaldas nimelt muu hulgas eri riikides tegutsevate Eesti institutsioonide (konsulaadid, kogudused, seltsid, skaudi- ja gaidiorganisatsioonid jne) kontaktandmeid. Paraku tuli need enne järgmise kalendri trükkiminekut alati üle kontrollida, sest need võisid vahepeal muutunud olla. Aksella oli see tubli inimene, kes Brasiilia institutsioonide kontaktandmeid täpsustada aitas.

(Järgneb)

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus