(Järg 1. juulil ilmunud osale)
Varsti jõuti niikaugele, et võidi alustada välisvõtteid, ent takistuseks osutus transport: sõja tõttu eraisikutele bensiini ei müüdud ja autosid, mis puugaasiga käisid, oli veel vähe. Siin tuli filmitegijaile appi omapärane juhus. Endine Eesti asekonsul Lõuna-Aafrika Vabariigis Elmar Tammist oli hiljuti Helsingisse saabunud ja ostnud endale transpordifirma. Puugaasiga töötavate autode puudumisel oli ta lasknud endale ehitada suurte platvormidega kärud, mis liikusid nelja mehe jõul. Nende suurte kummiratastega kärudega hakati vedama ka võttegrupi rasket filmimisvarustust.
Kui taevasse ilmusid vaenlase lennukid, pidid kõik varjendisse minema. Et see segas filmimist liiga tihti, hankis võttegrupp endale eriloa, mis võimaldas soovi korral ka varjendisse minemata jätta.
“Et soomlased külmaverelised on, siis oli harva neid korde, kui filmimispaigast jalga lasksime,” kinnitab Theodor.
Kord aitasid Vene lennukid aga filmimisele koguni kaasa. Filmis on nimelt seik, kus Tanja Smith sokutab end tähtsa sõjalise leiutise autori, insener Rautavuori sekretäriks, et tema leiutise joonised kätte saada. Ta hangib jooniseid sisaldava seifi koodi, ent kui tema võitluskaaslased kappi avama lähevad, selgub, et insener on koodi muutnud. Seetõttu ei jää meestel muud üle, kui kapp dünamiidi abil lõhkuda.
“Ajal, mil seda stseeni filmisime, olid vaenlase lennukid Helsingi kohal, kuid nagu tavaliselt ei lasknud meie endid töös segada. Täpselt samal momendil, kui Rosenbergi mehed dünamiidiga rahakapi avavad, käis otse meie stuudio läheduses kohutav plahvatus, nii et aknaruudud purunesid ja pildid seintelt kukkusid.
“Milline koostöö,” tähendas külmalt kaameramees Kari,” märgib Theodor.
Ent sellesama külmaverelise Kari tervis sai filmitöö tõttu ka korralikult kannatada. Lisaks kaameratöö tegemisele ilmutas Kari negatiive ja monteeris neid. Ühel päikeselisel pühapäeval, kui kõik arvasid, et pommitamist ei tule, oli Kari laboris tööl, Lutsud sõid aga kodus lõunat. Äkki kuulsid nad kaht plahvatust. Mõne aja pärast helises telefon ja ateljeepealik teatas ärritatult, et Helsingile visati kaks pommi. Neist üks oli kukkunud kino ette, kus lasteseanss just lõppenud oli, ning teine Fenno-Filmi laboratooriumi, kus Kari negatiivi lõikas. Ateljeepealik avaldas arvamust, et Kari on mõistuse kaotanud.
Nelikümmend haava
“Kari oli kukkunud läbi purustatud põranda, pommisurve oli tal riided seljast rebinud ja olles haavatud, silmad klaasikildudest vigastatud, ei näinud ta midagi ning hüüdis: “Kus ma olen? Kus ma olen!?” Haiglas selgus, et tal oli 40 kergemat haava. Nägemise sai ta tagasi alles kolme kuu pärast,” meenutab Theodor.
“Kui hääleinsener Nortaga laboratooriumi jõudsime, avanes meile kohutav pilt. Seal nüüd on meie vaev ja viimased pennid, mõtlesin. Seinad olid lõhutud, põrand osaliselt sisse kukkunud, õhusurve ja killud segi paisanud ja purustanud aparaadid. Kõige selle prahi ja rusuhunnikute vahel nägin siin ja seal negatiivitükke, mida tavaliselt lõikamise juures kinnastega käsitatakse. Kastid toorfilmiga, mida laboratooriumis oli mitukümmend tuhat meetrit, olid igale poole laiali paisatud, küll trepikodadesse, küll alumistele kordadele.
Astudes läbi lõhutud raudukse, märkasime monteerimisruumis üht viltuvajunud seina. Sellel seinal olid pulgad numbritega, milledele tavaliselt monteerimisajal laoti filmi hääle- ja pildinegatiivid. Meie imestusel ei olnud piiri, sest meie filminegatiivid rippusid seal. Hingasin kergendatult. Et film ei olnud põlema läinud, oli omaette ime, sest pomm oli kukkunud keset kergesti süttivat tselluloidi!”
Lutsul ja Nortal hakkas nüüd kiire, sest negatiivid tuli ohutusse kohta toimetada: iga hetk võis ju uus pommitamine alata. Theodor märgib tabavalt, et nad olid kui sipelgad, kes lõhutud pesast mune ära tassivad.
“Mõned negatiivid olid küll kadunud, mõned rikutud ja neid tuli uuesti filmida, aga üldkokkuvõttes olime päästetud,” tõdeb Theodor.
Kui film lõpuks valmis, hakkas see kinodes jooksma kahe nime all: soomekeelse versiooni pealkiri oli “Salainen ase” (“Salajane relv”) ja rootsikeelne “Den osynliga fienden” (“Nähtamatu vaenlane”). Filmi eessõnas mainiti, et mitte üksi rindel ei võidelda, vaid ka tagalas on käimas alaline võitlus nähtamatu vaenlase vastu.
Kui film esilinastus, valdas kogu filmigruppi ärevus, sest sedalaadi filme polnud Soomes varem tehtud ja näitlejate hulgas polnud ühtki suurt staari. Järgmisel hommikul avas Theodor ajalehed kui mitte just värisevate käte, siis kindlasti väriseva südamega, et lugeda, mida kriitikud filmist arvavad.
Julge algus
“Kõige kardetavam neist oli rootsikeelse ajalehe “Hufvudstadsbladet’i” filmiarvustaja Hans Kutter, kelle arvustused olid asjatundlikud, õiglased ja teravmeelsed, aga sageli läbipõimitud irooniaga, mis oli pahem, kui halb kriitika,” kirjutab Theodor. “Võtsin esimesena käsile rootsikeelse ajalehe, kus seisis: “See vana ütelus, et mida enam kokkasid, seda halvem supp, ei sobi kõige vähemalgi määral filmi “Nägemata vaenlane” kohta, ja kogu selle filmi ulatuses. On tõesti õnnestunud saavutada meie juures midagi harukordset: hästi ülesehitatud, kaasakiskuvat ja temporikast kriminaalfilmi, milles armastus, põnevus, kuritegu ja huumor on segatud eriliselt hästi pruulitud kokteeliks… Andestades mõnd tehnilist ebatäpsust, seisab film “Nägemata vaenlane” täiesti rahvusvahelisel tasemel. Selle ägedalt kihutav tempo kisub tahtmatult vaataja endaga kaasa, igal filmimeetril juhtub midagi, ta huvitab vaatajat algusest peale ja tempo tõuseb järjest. Üllatusmomendid on väga osavalt ära kasutatud ja lõppakord on bravuurne… Filmis ei ole nimekaid tähti, kuid selle asemel kubiseb ta mõjuvatest, täpselt valitud tüüpidest.””
Theodor kinnitab, et ka kõigi teiste lehtede arvustused olid üksmeelselt head. Uusi Suomi arvustaja kiitis Fenno-Filmi julguse eest sellisel segasel ajal Soome filmiturule tulla, ning kinnitas, et julgus ja ettevõtlikkus said juba esimese tööga tasutud. Theodori tõlkes kõlab Uusi Suomi kriitiku arvamus järgmiselt:
““Salajane sõjariist” on rajatud algupärasele käsikirjale, mis käsitab politsei võitlust nägemata vaenlase – võõra riigi salakuulamise ja sabotaazhide vastu. Ajaks on valitud Talvesõja ja praeguse sõja vaheline aeg ja selle aine on tuttav igaühele, kes vähegi on uurinud Soome Sinivalget raamatut. Sellele on lisatud sobiv panus romantikat, huumorit ja põnevust ja on saavutatud film, mille puhul tuleb tõsiselt õnnitleda uut ühingut ning julgustada jatkama samas vaimus.”
Ajaleht Suomen Sosialidemokraatti avaldas filmi kohta pooleleheküljelise kirjutuse, arvustades ka Töölisteatri näitlejaid, kes oma esimeste filmirollidega edukalt hakkama said.
Sellised arvustused andsid filmile, nagu Theodor märgib, lisatuult purjedesse ja Fenno-Filmi esikteos jooksis Helsingi kahes esietenduskinos neli nädalat jutti. Lisaks sellele sai firmale osaks uskumatu au: neil oli võimalus presenteerida oma linateost Soome presidendile endale.
RIINA MÄGI
(Järgneb)
