(Järg 8. aprillil ilmunud osale)
Aksella avaldab veel heameelt selle üle, et nad Theodoriga enam rahvarohkes Sao Paulos ei ela, vaid tunduvalt väiksemas Osascos, kus neil on oma maja lilleaiaga, ning jõuab siis lõpuks peateemani, mis kirja algusest peale tegelikult hingel pakitsenud. Et Theodor haiguse tõttu hetkel fototöid teha ei saa, on Lutsude perel kitsas käes.
“Sellepärast on mul Teile härra Ernits üks küsimus: läinud aastal saatis härra Waldmann meile kaastöö eest mõned dollarid, mis oli meile rõõmus üllatus. Kui need teated milliseid peale seda VES’ile olen saatnud, mõnede dollarite peale hinnatakse, kas ma sel juhul tohiks Teid paluda et härra Waldmann nad nüüd teele saadaks. Kui Teil on võimalik seda küsida ja mulle korraldada, olen Teile väga tänulik, ja ma palun Teid mulle, ajapuuduse peale vaatamata selles suhtes vastata,” kirjutab Aksella Erich Ernitsale.
26. detsembriks pole Aksella vastust saanud ja pärib uues kirjas Ernitsalt aru, kas tal on võimalust olnud Waldmanniga raha asjus kõnelda. Lisaks sellele annab Aksella teada, et Ernitsat võib lähiajal külastada Sao Paulos elav Helmi Kvarström-Ivask, kes sõitis mõni aeg tagasi eaka proua Kuusiku (mõlemad kuuluvad baptistikogudusse) saatjana kodumaale, st Eestisse. Vanaproual surnud ära kõik Brasiilias viibinud omaksed ning, soovimata üksi võõral maal surra, otsustanud ta naasta Eestisse, kus tal alles veel üks vend. Vanaproua müünud Brasiilias oma majad maha, ostnud kodumaale valmis kolm autot ja saatnud hulga pakke ette. Nüüd aga levivat Sao Paulos kuuldused, et proua saanud kolmest autost Eestis kätte vaid ühe ning et pakid tulevat üldse Brasiiliasse tagasi. Ning et venna korter, mis kuulu järgi pidi olema väga uhke, osutunud vaid ühest toast ja köögist koosnevaks pugerikuks.
“Aga kui see proua kord Teid külastab, küllap kuulete kõigest lähemalt, see oli vaid Teile informatsiooniks,” kirjutab Aksella.
Soome lugu lehes
Tema 13. jaanuari 1969 kirjast Ernitsale selgub, et härra Waldmanni tšekk on lõpuks kohale jõudnud. Aksella on mõistagi tänulik. Viimati kätte saadud Vaba Eesti Sõna numbri (see on 1968. aasta 7. novembri oma) kohta ütleb ta, et selles oli, nagu ikka, palju uudiseid sees, ent kahjuks ka palju surmakuulutusi. Neid lugedes on Lutsud tõsiselt mõtlema hakanud sellele, kelle nad ise oma “suure” varanduse peaksid jätma.
“Tahaksime meeleldi pärast surma ühe osa kas või pakkide näol kodumaale lasta saata neile, kes nüüd Siberist tagasi on. Kas see teeb Teile palju tüli, kui Te mulle kirjutaksite, mil kombel sarnasel juhul eestlased on talitand,” küsib Aksella.
26. veebruaril 1969 Ernitsale läkitatud kirjas on Aksellal taas põhjust Ernitsat tänada, sest kohale on jõudnud Vaba Eesti Sõna 13. veebruari number, milles ära trükitud Theodori järjeloo “Vennasrahva juures filmimas” avaosa.
“Teie poolt oli väga armas saata seda lehte lennuteel, sest teine post on tõesti rohkem kui aeglane,” kirjutab Aksella. Et tervete lehenumbrite lennuposti teel edastamine on kulukas, palub ta Ernitsal järjeloo osad lehest välja lõigata ja teatud vaheaegade järel lennuposti teel neile läkitada.
11. aprillil 1969 annab Theodor Ernitsale saadetud kirjas teada, et neil on käes juba viis Soome filmiloo osa, ja kiidab Ernitsa toimetamisoskust.
“Olime tõsiselt üllatatud Teie suurepärasest lühendamiskunstist ja tunnistame avameelselt, et kirjutis seetõttu palju on võitnud. Igatahes on meil veel väga palju ühelt häält elukutseliselt ajakirjanikult õppida,” kirjutab Theodor.
Järjelugu tööst Soomes ilmub nädalalehes Vaba Eesti Sõna 22. maini.
“Soome lugu lõppes õigel ajal,” tunnistab VESi kaastööline Erich Ernits oma 2. juunil 1969 Lutsudele saadetud kirjas, “nüüd tulevad peale laulupidude lood, ja peale selle algavad siin suured suvised pidustused. Neid on juunis/juulis Kanadas kaks tükki, siin Lakewoodis üks ning kõik tahavad palju reklaami ette ning pikki kirjutisi takka järele.”
Selgituseks olgu öeldud, et nagu Eestis, tähistati ka mujal maailmas, kus eestlased elavad, 1969. aasta suvel saja aasta möödumist Eesti esimesest laulupeost. Toronto laulupeol olnud, nagu Ernits märgib, koos oma kaheksa tuhat eestlast.
17. juunil 1969 annab Theodor teada, et on kätte saanud ka Soome filmiloo viimased osad.
“Kõik oli väga hästi ja täname Teid veelkord suure vaeva ja hää töö eest. (…)
Tšekki, me senini veel saanud ei ole (…). Oleksime Teile väga tänulikud, kui võiksite kontrollida kas see on juba välja saadetud, sest siin on alati kartus, et kiri võib kaduma minna,” kirjutab Theodor.
Kahju jätta
Millest siis kõneleb tema järjelugu “Vennasrahva juures filmimas”?
Theodor Luts meenutab, et esimesed kontaktid soome filmitegijatega tekkisid tal 1930. aastal, kui ta tegi koostöös Päevalehe ja ühe Soome filmiühinguga valmis Eesti esimese helifilmi “Päikese lapsed”. Soomlaste ülesandeks oli filmi helindamine.
“Pärast seda ühistööd tegi “Suomi-Filmi” peajuhataja ja lavastaja Erkki Karu mulle ettepaneku, nende firma teenistusse tulla. Pakutud tingimused olid head ja ütlen ausalt, et see ettepanek on olnud üks neist, mis mind mu elus on kõige rohkem rõõmustanud.
Kõik mu senini tehtud töö ja nähtud vaev ei olnud mind “haljale oksale” viinud ja ma ei oleks kuidagi jõudnud omale helifilmi sisseseadet osta. Võlga oli juba kaelas ja abi polnud loota kelleltki ehkki “Noored Kotkad” sai tunnustava vastuvõtu (müüsin selle ka Saksamaale ja Poolasse). Vaatamata sellele, et omasin tummfilmide valmistamiseks sisseseade ja isegi korraliku laboratooriumi, oli selge, et ainult tummfilmiga jatkata oleks mõttetu. Nii siis oli helifilmi tulek mu parimale tahtmisele Eestis filme teha kriipsu peale tõmmanud. Seda ala jätta, aga oli kahju.
Võtsin “Suomi-Filmi” ettepaneku vastu ja sõitsin Tallinna, et sealt Helsingi edasi sõita, kaasa võttes ka mõned filmiaparaadid nagu Erkki Karuga oli kokkulepitud,” meenutab Theodor.
Esimestel Helsingis veedetud nädalatel tal midagi reaalselt teha polnud vaja, sest ateljees ehitati alles dekoratsioone. Tänu sellele jäi tal aega veidi soome keelt õppida ja tutvuda lähemalt Erkki Karuga.
“Ta oli kunstnik ja ärimees samas isikus ja teadis täpselt, mis Soome rahvale meeldis ja mida see omades filmides näha tahtis. Filmimisega oli ta alanud 1922-1923 ja tal oli lavastatud juba kümmekond rahvapärast suurfilmi. Teda võib õigusega nimetada Soome filmi isaks. Temas oli veel tunda seda ürgjõdu, mis Soome rahvale omane ja see avaldus ka peagu kõikides tema filmides. Käsikirjad kirjutas ta peamiselt ise, kasutades peaosalisteks jõulisi rahvatüüpe, kelledes alati leidus mõni Aleksis Kivi “Seitsme venna” iseloomu joon. Tema filmidesse oli alati põimitud hädaoht: nagu koskedest sõidud, hoogsad kakelused jne. aga kunagi ei puudunud neis ka tugev romantiline joon,” kirjeldab Theodor.
Tema esimeseks tööks Soomes sai Erkki Karu stsenaariumi järgi vändatud film “Meidän poikamme merellä”, mis käsitles Soome reserv-mereväelaste elu. Nagu ühes korralikus filmis ikka, oli seal ka armastuse liin: ilusa halastajaõe südame pärast võitlesid allveelaeva allohvitser ja mereväehaigla arst. Allveelaeva ja kaubalaeva kokkupõrke tagajärjel tekkinud kriisisituatsioonis päästab allohvitser oma elu kaalule pannes kogu meeskonna ja võidab halastajaõe südame.
Allohvitseri kehastas tuntud dirigent, helilooja ja šlaagrilaulja Georg Malmsten, kelle heliplaate ka Eestis edukalt müüdi. Ilusat halastajaõde mängis tüüpiline heast perekonnast tütarlaps. Näitlemises oli ta Theodori sõnul veidi puine, kuid tema ilu tasakaalustas täiel määral selle vea.
Filmil oli väga suur edu, aga Theodori nimi oli tiitrites ära “turgitud”: Lutsu asemel oli kirjutatud Lust. Nii läks Helsingis lahti jutt, et Erkki Karu on toonud endale uueks operaatoriks sakslase.
Teine Theodor Lutsu osalusel Soomes vändatud film oli “Need 45 000”. 45 000 oli nimelt tiisikuse- ehk tuberkuloosihaigete arv Soomes.
“Selle filmi koostamisel oli Erkki Karu võtnud aluseks sama põhimõtte, mida mina kasutasin omal ajal Eestis, s.o. kasvatada ja õpetada filmi kaudu. Ainult et mina kasutasin selleks huumorit, siin oli see draama,” meenutab Theodor Luts ja lisab, et kassa seisukohalt oli filmi nõrk, aga selle mõju suur: kahe-kolme aastaga vähenes tuberkuloosihaigete arv Soomes tunduvalt.
(Järgneb)
RIINA MÄGI
