(Järg 11. märtsil ilmunud osale)
Theodor märgib, et selle loo kirjutamise idee tuli neil siis, kui nad sisemaal filmimas käies avastasid, kui omapärane olevus on kass.
“Jälgisime siis hoolega nende hingeelu, kombeid, reaktsioone ja panime need paberile ja “kõrva taha”, ja kindlasti on harva keegi nii lähedases kontaktis ja sõpruses, mis tänapäevani kestab, aastaid nendega kõrvuti eland,” kommenteerib Theodor.
Kolmanda teemana pakuvad Lutsud välja Theodori filmitöö Soomes.
“Sellest ajajärgust võiks jutustada nii mõnigi huvitav, põnev ja humoorne lugu. Sellest ajast on ka küllaldaselt fotosid,” kinnitab Theodor ja toob Ernitsas “isu tekitamiseks” ära rea huvitavaid seiku Soome tööperioodist.
“Ütleme, et kõige meelsamini paneksime “mehele” esmajoones selle loo “laevasõidust”, sest selle kirjutamine on kõige rohkem edasi jõudnud, s.t. kõige rohkem paberil ja terve loo luustik ja märkmed valmis ja sumisevad pääs,” tõdeb Luts.
- detsembril 1966 Ernitsale läkitatud kirjas käib Theodor välja veel ühe järjeloo idee. See võiks kõnelda omal ajal Tartus tegutsenud muusikamehest August Nieländerist, Theodori heast sõbrast, kellel lähenemas 80. sünnipäev. Theodori põhjendus, miks sõja ajal Saksamaale ja hiljem sealt USAsse siirdunud Nieländerist kirjutama peaks, sisaldab ühe huvitava fakti ka tema enda kohta. Ilmneb nimelt, et Theodor aitas 1921. aastal Tartus, kus ta suurtükirügemendis teenis, Nieländeril lavale tuua Tšaikovski ooperi “Jevgeni Onegin”.
“Olin vaimustatud sellest viisirikkast Tschaikovsky ooperist, mida vist küll kümmekond korda Petrogradis olin näinud. Mina seadsin kokku selle ooperile tantsud ja aitasin ka jõudumööda organisatsiooni poolel kaasa,” kirjutab Theodor.
Masin töötab
Ta märgib veel, et eelmises kirjas välja pakutud kolm järjeloo ideed võiksid teostuda teistsuguses järjekorras.
“…tahaksime Teile esimesena saata loo, minu ja meie filmitöö üle Soomes. Seda on juba väga palju kirjutatud ja meile enestele paistab, et “masin töötab siin hästi”. Selles on paljude vennasrahva artistide isiklikke elu- ja armastus-seiklusi ja igasuguseid naljakaid ja tõsiseid juhtumisi äratoodud. Nii et see ei ole mitte mingisugune tehniline artikel filmimise kohta, vaid huumori ja seiklusküllane lugu. Ma usun et seda tuleks umbes 15 joonealust,” arvab Theodor.
Nagu selgub 20. detsembril 1966 saadetud vastusest, on ka Erich Ernits seda meelt, et kõigepealt võiksid Lutsud sarikirjutiseks vormida oma Soome tööperioodi mälestused.
“Kuna see on aga pooleldi võõras teema, siis maksaks kirjutada peamiselt seda, mis meid huvitaks. Põnevad ja humoristlikud lood on alati soovitud,” täpsustab Ernits. Soome mälestuste kiiret ilmumist ei julge Ernits siiski lubada, sest tema sõnul on Vabal Eesti Sõnal sarikirjutisi hetkel tagavaraks päris mitu. August Nieländerist kirjutamise mõtte laidab Ernits aga maha. Baltimore’is elavast Nieländerist on tema sõnul kirjutatud juba ajalehes Meie Tee ja Rootsi Eesti Päevalehes.
- aprillil 1967 kirjutab Theodor Luts Erich Ernitsale, et Soome meenutuste sarja mustand on juba valmis, ent see tuleb veel läbi vaadata, parandada ja ümber kirjutada. Ernitsa märkusele, et Soomes filmimise teema on poolenisti võõras teema, reageerib Theodor järgmise väitega:
“Selles kirjutuses on palju eestlasi sissepõimitud, küll Soomest, kui ka Itaaliast, kus me ligi aasta elasime, kui saksa Aadu (Mõeldud on Adolf Hitlerit või õigemini Hitleri-Saksamaa ametnikke — R.M.) keeldus meile läbisõiduviisumi andmast. Igatahes tõuseb selle kirjutuse tempo järjest ja eriti kui meil Soomes juba oma firma on, siis juhtub seal nii mõndagi, mis ei ole kaugeltki igapäevane. (…) Täna saadame Teile selle seeria alguse, et Te teadlik oleksite, mis stiilis see üldse on mõeldud. (…) Palume Teid, kirjutage meile võimalikult kiirelt, kuidas Teile selle loo algus meeldib.”
Jääb mulje, nagu võiks filmitööst Soomes kõnelev sarikirjutis kohe-kohe valmida ja trükki minna, ent tegelikult saavad Lutsud oma töö “katuse alla” alles 1968. aasta oktoobris ja trükki läheb kirjutise esimene osa allest 1969. veebruaris. Ning nagu sõjakooli-loo puhulgi, lähevad Lutsude ja Ernitsa suhted vahepeal pisut teravaks: osalt sellepärast, et pooltel on eri nägemus sellest, mis Vaba Eesti Sõna lugejaid huvitada võiks, osalt sellepärast, et pidevas ajanappuses Ernits ei suuda anda Lutsude saadetud materjali kohta piisavalt kiiret tagasisidet. Oma “panuse” arusaamatuste tekkimisse annab ka postisüsteem: mõned kirjad võtavad teel ühelt mandrilt teisele ette pikemaid eksirännakuid.
Tuli võtab vastu
- ja 27. aprillil ning 11. mail 1967 piirdub Theodor Ernitsale kirjutades nendinguga, et läkitab teele järjekordse osa Soome-seeriast. Et Ernitsalt mingit vastust ei tule, muutub Theodori toon 24. mai kirjas juba teravaks.
“Saadame Teile täna endi kirjutusest viienda “portsioni” teele, teadmata, kas Te eelmisi olete kättesaanud või mitte,” kirjutab Theodor. “Ma tean härra Ernits, et Teie organisatsioon küllalt raske on ja Teie n.ö. “kahe tule vahel” seisate. Kuid ka meil siin on küllalt raske. Me kumbki ei kirjuta “kergelt” mille tõttu meie kirjutused meilt küllaltki aega võtavad ja kui on veel märgata et nad Teid eriti ei huvita, siis rikub see loomulikult tuju.
Vaadake härra Ernits, ‒ Teil ei tarvitse meiega teha mingisugust tseremooniat, — kui ütleme, et Teile või kellelegi teisele Teie ajalehest meie kirjutused ei meeldi ega sobi, siis palun — ütelge seda avameelselt ‒ ja me jätame Teid rahu, vaatamata sellele, et me praegu endid rohkem kirjanduslisele tegevusele oleme pühendanud. Ja meie praegusel kirjutusel on üks hää omadus — vaatamata sellele, et tempo ühes sündmustega järjest tõuseb, seda igal ajal katkestada võib. Kui ütleme Teile see töö ei sobi, pakuksime seda mõne muule, kes võib olla on sellest huvitatud, aga kui see teistele ka ei meeldi, on alati võimalus seda kaminasse heita, kus tuli seda suurima lahkusega vastuvõtab.
Vaadake härra Ernits, ma kirjutan seda kõike sellepärast, et meie praegune elu siin mitte “naljategemine” ei ole. Meie hindade tõus on siin nii kohutav, et peab väga kõvasti ja tõsiselt mõtlema, kuidas äraelada ja selleks on tarvis, nagu igas korralikus ettevõttes — eelarve. Peab teadma, kas on loota mingisuguseid summasid vabale maailmale kirjutamisega ja kui seda ei ole, siis viskame selle vaimunärimise kus seda ja teist ja teeme midagi muud. Kuid niikaua kui me midagi kindlat ei tea, ei saa me ka midagi muud teha, sest praegune töö võtab väga palju meie ajast.
Võib olla härra Ernits, leiate siiski niipalju aega, et meile mõne reaga vastate.”
“On imelik, kuhu minu vastus teile on jäänud!” imestab Ernits 1. juunil 1967 Lutsudele saadetud kirjas. “Saatsin kirja juba mitu nädalat tagasi (…). Mäletan, et ümbrikule panin mitu liiki USA postmarke – võibolla nende tõttu mõni filatelist postil võttis kirja ära.”
Ernits tõdeb, et pole kogu Lutsude saadetud materjali läbi lugeda jõudnud, kuid algusosa järgi otsustades tundub talle, et lugu kisub liialt Soome filmiajaloo kroonika kirjutamiseks.
“On parem, kui igasugune kroonika unustada ja kirjutada juhtumeid,” soovitab Ernits.
“Mis puutub Soome filmiseeriasse, siis ei vaidle ma selles suhtes Teile mitte vastu, et see Teile alguses võib olla tundub Soome filmiajaloo kroonika kirjutamisena, kuid seda oleme Teile alati omades kirjades öelnud, et neid paiku on võimalik lühendada,” vastab Theodor oma 12. juuni kirjas. “Meile loomulikult, kui filmiinimestele, on olnud peaaegu iga maa lühikesed filmikroonikad alati huvitavad, nagu kirjanduse, kunsti või teatri kohta, aga võib olla, et see praeguse Teie lugejaskonda ei huvita, selle peale vaatamata, et see on vennasrahva oma ja meile nii lähedane.”
Theodor tõdeb, et ka siis, kui nn kroonikaosa vähemaks võtta, jääb alles veel küllalt põnevaid sündmusi ja näitlejate eraelu puudutavaid seiku, mis lugejaid, sealhulgas nooremaid lugejaid, alati huvitanud.
“Ja selle lühendustöö eest võite omale vabalt määrata honorari, mille meile kuuluvast summast võite mahaarvestada, sest töö on töö,” lõpetab Theodor.
Ernitsalt paraku vastust ei tule ja päris pikka aega. Sellest ajendatuna saadab Theodor 21. novembril 1967 New Yorki lühikese jäises toonis sõnumi:
“Nagu teate, pole meie Teilt senini mingit teadet saanud, meie töö kohta “Kui filmisin vennasrahva juures Soomes”, mis laseb oletada, et Teie sellest kirjutusest huvitatud ei ole. Ja kui see nii on, palume Teid, meile see töö tagasi saata.”
“Mitte kohe ei ole saanud aega käsikirja kallale asuda. Puhkuse järele tulid skaudilaagrite rabelemised (maailmalaager), siis algas kalendritegemine — lihtsalt ei jõua!” vabandab Ernits oma 28. novembril 1967 Lutsule saadetud vastuses. “Natukene ja paiguti olen asja lugenud. Mulle näib, et siit midagi saab, aga tuleb kohati ka maha tõmmata, mis lugejale võibolla palju ei ütle. Mis filmiti ja kes olid tegelased, see kõik on kuiva võitu, ega soome näitlejate nimesid siin ei tunta. Kuid elavad ja lõbusad vahejuhtumid ja kõik seesugune käiks asja juurde.”
RIINA MÄGI
