(Järg 11. veebruaril ilmunud osale)
Analüütilisele geomeetriale järgnes Lutsu sõnul “Ilmlõpmata väikeste arvude analüüs” ühes diferentsiaal- ja integraalarvutustega, mille kohta Grossholm tähendas, et need ained on võimsaks töövahendiks tehnika alal. Igas läbivõetud aines tuli sooritada suuline ja kirjalik eksam ning kes seda ei suutnud, saadeti koolist oma väeossa tagasi.
“Seda juhtuski paari mehega, kelledel suurtükiväe klassi astumiseks vastav haridus puudus, kes endid aga kuidagi sisse poetanud lootuses, et võib-olla läheb läbi,” märgib Luts.
Lipnik Grossholmi “leivanumbriks” oli tema sõnul teoreetiline ballistika, mis käsitleb “tulerelvast väljalastud kuuli, meie juhul peaasjalikult suurtükimürsu (kranaadi) liikumist suurtüki torus, ühes püssirohu põletamisega, selle lendu õhus, selle tulistus-survet suurtüki lafetile jne. Kõikide nende valemid olid väga rasked ja mõned neist pikad just kui “merimaod”.”
Et kõik need valemid algasid roo-tähega (kreeka tähestiku 17. tähega), hakkasid kadetid lipnik Grossholmi isekeskis Rooks hüüdma ning tema õpetatavat ainet roo-teaduseks. Kui ballistikaeksam läbi sai (enamikul läks see paremini, kui nad eeldasid), istusid kadetid lõbusas tujus oma magamistoas ja heitsid “päevakangelase” roo üle heatahtlikku nalja.
“Ärge hõisake midagi, varsti on meil selle “roo-teaduse” järgmine jagu krae vahel,” ohkas keegi. Sealt sündis mõte roo sümboolselt hukata, täpsemalt üles puua, et see ei saaks kadettidele enam tulevikus meelehärmi valmistada. Mõte otsustati samal ööl teoks teha. Kusagilt leiti tükk pappi ja lõigati sellest välja meetri kõrgune roo-täht. Sellele seoti nöör kaela ning täpselt viis minutit enne keskööd sammuti sellega trepist üles teise korruse saali.
“Saalis, laelambi all, loeti roole “kohtuotsus” ette ja trummide s.o. konservipurkide põrina saatel tõmmati ta lakke. Peale selle tantsisime ringis nagu kannibalid ümber katla sõjatantsu,” kirjeldab Theodor Luts omapärast rituaali. Ehkki korra kohaselt oleksid kadetid pidanud kell kümme õhtul voodis olema, ei tulnud roo poomisest siiski pahandust. Korrapidajaohvitser oli küll kära peale sündmuskohale tõtanud ja poollahtisest uksest näinud, kuidas üksnes särke ja kannustega säärsaapaid kandvad mehed saalis ringi hüppavad, ent naljast aru saades oli ta vaikselt kadunud.
Saabus rahu
Sõjakooli ajast oli Theodor Lutsule meelde jäänud ka päev, mil kirjutati alla Tartu rahule, st 2. veebruar 1920.
“Kui tehti vaherahu (See hakkas kehtima 3. jaanuaril 1920 ‒ R.M.), ei andnud meie sellele mingit tähtsust, sest meil, kui kogenud sõjameestel, ei olnud sellesse lihtsalt usku. Nüüd aga oli olukord hoopis teine ja me kõik olime ülevas meeleolus, sest mis võib sõjamehele olla väärtuslikumat, kui saavutatud siht. Selleks sihiks oli meile vaba Eesti ‒ ja nüüd oli Eesti vaba.
Harduses tuletasime meelde sõpru, kes lahingutes langesid, nii idas kui läänes ja andsime endale tõotuse, suurima hoolega pühendada end ülesandele, et paremini olla ettevalmistatud tulevikus,” meenutab Theodor Luts oma Vabas Eesti Sõnas ilmunud sarikirjutises “Vabadussõja ajal E. V. Sõjakoolis”. Ta lisab, et rahu tulek ei toonud märgatavat muudatust sõjakooli ellu. Õppetöö tempos anti küll veidi järele, sest kooli lõpetamisega polnud enam nii suurt kiiret, ent samas laiendati pisut õppekava.
Õppetöö kõrvalt jäi sõjakooli kasvandikel aega ka seltsieluks. Suurtükiväe kadettidel sugenesid head suhted Tallinna kommertskooli viimaste klasside neidudega. Sestap said suurtükiväe klassi noormehed rohkesti kutseid kommertskooli pidudele. Ühel sellistest pidudest juhtus Theodor Lutsuga isevärki lugu. Sellele peole olid auvõõrastena palutud ka sõjakooli ülem kolonel Simon ja sõjakooli patareiülem kapten Kool. Esimene saabus peole oma veetleva kaukaaslannast abikaasa, teine ühe kommertskooli viimase klassi õpilase seltsis. Keset peotuhinat kutsuti Luts kapten Kooli juurde. Viimane teatas, et kolonel Simon oli palunud tal oma abikaasa jaoks masurkapartner valida ja tema valis Lutsu.
“Mu taevas, mõtlesin, olla partneriks sõjakooli ülema abikaasale, see on juba midagi,” meenutab Theodor Luts. “Mu süda lõi vähe puperdama aga siis prahvatasin sõjamehelikult: “Suur au härra kapten.”
Paindumatud tallad
Algas masurka ja kui mõned sammud olime teinud, oli mulle selge, et koloneli abikaasa võrratu tantsija on. (…) Kergelt kui liblikas hõljus ta üle parketi. Kui temaga masurka soolot tantsisime, mis on karekteristlik selle tantsule, märkasin, et terve saali rahva pilgud meid jälgisid. Kahtlemata tõstis see ühe noore kadeti enesetunnet, ja kui jälle üldmasurka käimas oli, sattusin oma tantsimisega hasarti.
Nüüd tahaksin mainida, et ühe vaese kadeti säärsaabaste tallad just paenduvast nahast ei olnud ja lisaks sellele neile veel raudplaadid olid alla löödud, et neid vastupidavamaks teha. See raskendas väga tantsimist ja nõudis isegi teatud akrobaatikat, et tasakaalu hoida ja mitte libiseda. Siis aga ühel pöördel juhtuski see ja ma maandusin omal kõige pehmemal kohal. Juba järgmisel hetkel olin jälle jalul, proua kolonel naeris südamest ja parandas selle “pas” võluva naeratusega, öeldes: “Te tantsite tõesti haruldaselt hästi, ainult vähe liiast temperamentselt.””
Järgmisel hommikul kohvi juues viskasid teised peol olnud kadetid Theodorile nina peale, et too tahab üksi tantsupõrandal hiilata, sest muidu õpetaks ta ka neile masurka selgeks. Lutsul polnud õpetamise vastu midagi ja nii tuli sõjakooli patarei meestel üks õppeaine juurde: kapten Kooli lahkel loal algasid õhtuti pärast koolitöö lõppemist ülal saalis masurkatunnid. Seega tuleb välja, et oma esimesed “tuleristsed” tantsuõpetajana sai Theodor Luts juba sõjakoolis.
Tulevasel filmimehel õnnestus suhteliselt lühikese sõjakoolistuudiumi ajal kokku puutuda ka suisa kahe sõjaministriga: 1919. aasta novembrist 1920. aasta juulini selles ametis olnud August Johannes Hankoga ja tema ametijärglase, kindralmajor Aleksander Tõnissoniga (tema ametiaeg kestis 1920. aasta oktoobrini). Minister Hanko kutsus nimelt ühel heal päeval kapten Kooli ja kümmekond tema valitud kadetti endale külla. Valituks osutus ka Theodor Luts.
“Pärast seda, kui kapt. Kool meid oli ministrile esitlenud, laskis ta meil end põhjalikult sõjakooli elust informeerida,” meenutab Theodor. “Ja siis tahtis ta teada, kuidas lugu meie söögiga on, sest ta oli kuulnud, et kadetid sellega rahul ei olevat. Vastasime, et see on õige ja me oleme tõesti mõnel korral sellest endi rühmade ohvitseridele rääkinud, aga me oleme ka selle toiduga rahul, kui riigil raha ei ole. Seepeale tähendas minister, et tema arvates see ei olene mitte rahast ja lubas lasta seda asja järele vaadata.
Siis esitas minister meid oma abikaasale, kes meid tassi kohvile palus. Laud oli täis igasuguseid saiakesi, võileivakesi, koogikesi ja torte. “Mu jumal,” sosistas mulle üks kadett, “niisugust lauda ei olnud meil isegi isa-ema pulma ajal.””
Ehkki laud oli rikkalik, oli see lõpuks nii tühi, nagu oleks Egiptuse rohutirtsude parv sellest üle käinud. Luts märgib, et nende visiit ministri juurde kandis vilja: kadettide toitlustamine koolis paranes tunduvalt.
Erinevalt minister Hankost tuli minister Tõnisson ise sõjakooli külla. Theodor Luts juhtus sel päeval korrapidaja olema. Ta ootas parasjagu teisi kadette ratsaõppuselt tagasi, kui saabus korrapidajaohvitser leitnant Rostfeld ja teatas, et minister Tõnisson on teel sõjakooli revideerima. Ta tegi Lutsule ülesandeks üle vaadata, et kõik oleks korras, ning lisas, et kindralile meeldib, kui talle hästi kõva häälega raporteeritakse ning kui rihm on vööl nii kõvasti kinni kui vähegi võimalik.
(Järgneb)
RIINA MÄGI
