(Järg 5. novembril ilmunud osale)
- aastal siirdusid Martinid USAsse, kus Edmund Martin õppis disaineriks ja avas New Yorgis mustrikujundusettevõtte Scandic Disaniers. 1956 asus Martin New Yorgi Eesti Haridusseltsi tiiva all looma Eesti Filmikeskust. 1964. aastal kolisid Martinid New Jersey osariiki Lakewoodi ning muutsid oma kogu filmiateljeeks. Seal väntas Edmund Martin nelja aasta jooksul August Kitzbergi “Libahundi” ainetel filmi “Tiina” (esilinastus 1976) Valli Martiniga peaosas. Seda filmi on näidatud nii mitmetes eestlaste keskustes üle maailma kui ka Eesti TV-s ning selle kaudu on pagulaseestlastest teatriharrastajate mängumaneer, rollikäsitlused jm laialdasemalt tuntuks saanud. Väliseesti teatriteadlane Mardi Valgemäe on “Tiina” kohta öelnud, et vaatamata kõigile konarustele ja komistustele on see siiski meie esimene võõrsil vändatud mängufilm, mida võib hakata kaaluma filmikunsti margapuuga.” Edmund Martin elas kõrge eani, lahkudes siitilmast alles 2003. aastal.
Paar sõna ka “Seitsmes vihas” kaasa teinud Kadi Taniloo kohta. 1911 Rõuges sündinud Taniloo oli eesti näitleja, lavastaja ja kultuuriajakirjanik, tuntud skulptori Endel Taniloo õde. 1932-1940 oli ta Vanemuise ja 1940-1944 Estonia näitleja. 1944 siirdus Saksamaale ja sealt 1949 USA-sse, kus asutas koos Henrik Visnapuuga New Yorgi Eesti Teatri. Ta tegi kaastööd ajalehtedele Vaba Eesti Sõna ja Vaba Eestlane ning Münchenis tegutsevale raadiojaamale Vaba Euroopa. 1994. aastal tuli eakas daam tagasi Tartusse, kus nelja aasta pärast suri. Nii et Kadi Taniloo ja Aksella Lutsu eluloos on kokkupuutepunkte: mõlemad julgesid kõrges eas kodumaale naasta.
“Seitsme viha” saatus oli küll suhteliselt kurb, ent samas andis see luhtunud filmikatse ka positiivseid tulemusi. Theodor Luts kirjutas näiteks sellest juhtumist ajendatuna Erich Ernitsale ühe unikaalse kirja, milles andis lühikese ja kokkuvõtliku ülevaate sellest, kuidas filmitegemine üldse käib. Tekst pole mõeldud Vabas Eesti Sõnas avaldamiseks. Pigem on Luts tahtnud Ernitsat veenda, et filmitegemine kaugeltki nii lihtne pole, nagu paljud arvavad: üksnes heast tahtmisest ja vaevanägemisest selle juures ei aita, vaid peab olema ka oskusi ja annet. Lutsu kirja lugedes tuleb tõdeda, et filmialane sõnavara on tal tükati võõrkeelne. Aga pole ka ime: ta oli selleks ajaks juba umbes veerand sajandit kodumaalt ära olnud.
“Kõige pealt peab olema idee filmile ja selle järele kirjutatakse n.n. filminovell, milles on antud filmi üldjoon ja sündmustik,” märgib Theodor Luts 17. mail 1959 Ernitsale kirjutatud pikas kirjas. See arutatakse siis küll asjatundjate, küll mitteasjatundjatega läbi ja tehakse vastavad parandused. (…) Peale seda kirjutatakse lugu pikemalt, n.n. järkudes (…). Kui ka siin kõik vastavad parandused on tehtud, kirjutatakse tegevus ja dialogue lahus ja kontrollitakse dialogue ja alles siis tehakse lõplik stseenideks jaotatud käsikiri, kõigi tehniliste ja kunstiliste lisandustega. Kui aga seda eeltööd käsikirjas ei tee ja kirjutaja hakkab kohe lõplikku käsikirja tegema, siis sipleb ta varsti kui kana takus ja kaotab kontrolli.”
Luts kinnitab, et filmitegemise tehnilise poole ja nn filmikeele tundmine tuleb stsenaristile suuresti kasuks, ning lisab, et üks suuremaid vigu, mida teha võib, on see, et filmimist alustatakse enne käsikirja lõplikku valmimist.
“Kõige enam patustavad selles suhtes just algajad regisseurid (…). Nad arvavad: et küll ma filmimise ajal mõtlen, parandan ja täiendan. Kuid siis, kui tegelik töö algab, selgub, et tööd on isegi nii palju, et geniaalsetele mõtetele tulla ei olegi enam aega. Kuid siis trööstib end algaja regisseur – oh, küll seda filmilõikamise juures s.t. monteerimise juures parandan. Kahjuks ei saa aga helifilmi juures, lõikamine-monteerimine enam palju aidata, sest juba dialogue iseenesest määrab stseenide järjekorra (nagu see käsikirjas on ettenähtud) ja takistab nende ümberpaigutamist, kui ka kärpimist,” selgitab Luts.
Huvitava võrdlusena toob ta välja, et kui tummfilmiajastul oli lõikaja-monteerija roll filmi kunstilise kvaliteedi kujundamisel ülimalt suur (tollal lõikasid paljud režissöörid oma filmid ise kokku), siis helifilmi tulekuga vähenes monteerimise osatähtsus ning esiplaanile tõusis käsikiri.
Päris pikalt kirjutab Theodor Luts heli ülesvõtmise eri meetoditest ja sellest, kuidas saavutada pildi- ja helirea sünkroonsus. Sealjuures ei jäta Luts vaatluse alt välja asja rahalist külge: ehkki parema tulemuse annab pildi ja heli korraga ülesvõtmine, otsustatakse tihti siiski järelsünkroniseerimise kasuks, sest see on odavam. See tähendab, et kõigepealt tehakse pildiülesvõtted tummalt ja alles siis salvestatakse hääl.
“Täpse eeltöö juures, annab ka see väga häid tagajärgi, kuid siis peab vaid käsikirja koostamisel arvesse võttma, et dialogue ei oleks liiast pikk. Filmimise ajal räägib näitleja täpselt käsikirjas ettenähtud teksti ja juhul kui ta selles midagi muudab, tuleb see ilmtingimata äramärkida,” seletab Luts. Näitlejate teksti ja muusika pildiga kokku viimine on, nagu tema kirjast selgub, keeruline tehniline töö ja nõuab head orienteerumist arvude maailmas.
“Lõppfaas on filmitöös “kõrge matemaatika” ütleb mul naine, kui ta istub ja rehkendab,” kirjutab Luts. “Lõpuks, kui ka pildinegatiiv on lõigatud, pannakse ta häälenegatiiviga synchrooni ja antakse laboratooriumi kopeerida ja sellega ongi film valmis. Kui film on õnnestunud, läheb ta kinodesse esietendusele, kui ei – jääb tegijatele alati veel võimalus, seda tooraineks värvi- või liimivabrikule maha müüa.”
Viimane lause tõestab veel kord, et teravmeelsuses ei jäänud Theodor oma vanemale vennale Oskarile just kuigi palju alla. Ja muidugi ei saa Theodor lõpetada torketa Edmund Martini ja tema “Vihtade” aadressil.
“Olen Teile härra Ernits kõike neid “saladusi” sellepärast seletanud, et Te nüüd ka ise filmimisega võiksite alata ja olen kindel, et Teie teadmised filmitehnika alal, mitte vähemad ei ole kui teistel meistritel,” kirjutab Luts. Selgituseks niipalju, et ka Ernitsale oli filmikaamera kui töövahend tõesti tuttav, ent eelkõige jäädvustas ta sellega oma puhkusereise. Nii et ülearu tõsiselt Luts Ernitsale antud soovitust mängufilmi tegema hakata ilmselt ei võtnud.
- mai kirjas räägib Theodor lähemalt ka enda loodud produktsioonifirmast, mida Aksella oli põgusalt maininud juba 1959. aasta 1. veebruari kirjas.
“Selle oma filmifirma kohta, ei ole õieti palju midagi ütelda,” selgitab Theodor Luts. “Registreerisin ta omal nimel, juba läinud aastal. Firma on ettenähtud, peaasjalikult lühifilmide tootmiseks, sest terve õhtu mängufilme ei ole mul siin kavatsus teha ja seda mitmel põhjusel. Esiteks tarvitaks see väga suurt kapitali ja võõrast tööjõudu ja teiseks on nende produtseerimine siin veel küllaltki suure riisikoga seotud. Ja seda miks? Jälle puhas matemaatika: produtsendil ei ole siin lubatud otse kinodega töötada, vahendajaks peab olema distributsioon-firma ja seeläbi kujuneb pilt järgmiseks: bruttosissetulekust läheb 50% kinole, ülejäänud viiekümnest läheb 25% distrib. ja see ülejäänud 25% mis jääb produtsendile on liiast väike, arvesse võttes tootmiskulusid ja lõppude lõpuks on filmist sissetulekul ka oma teatud piir.”
RIINA MÄGI
