Toodetava lisaväärtuse hulga ja kvaliteedi mõju ühiskonna arengule on väga oluline, kui mitte määrav. Tulubaas paneb paika võimekuse piirid, kehtestab limiidid. Tervishoid ei ole erand.
Haigekassa eelarve täitmise tabeli andmetel paistab aga tervishoid senini olevat vastuvoolu triivinud.
Vaatamata väidetavale alarahastamisele, on ravikulud ühiskonnas kõrged. Nende vähendamine on valgetes kitlites asjameeste sõnul keeruline kui mitte võimatu.
Patsientidele paistab selline seisukoht kummalisena, tervishoius toimuv aga laristamisena.
Kogetakse ju ebakvaliteetset teenust, mis väljendub abi kättesaamatuses, visiidile mineku vastumeelsuses, pakutud ravi ebaefektiivsuses. Probleemidega ollakse harjunud, need ei ole tekkinud masuga.
Kahe isanda teenimisega (avalik teenistus ja erapraksis) on tervishoiulaevuke triivitud kariderohkesse vette, mis teeb sellel sõidu ebamugavaks ja mõttetult kalliks.
Tervishoius tehtavad kulutused on orienteeritud raha kulutamisele, mitte tervise hoidmisele ja tervena püsimisele. Just seetõttu on need mõttetult kõrged, tulemus ebaefektiivne.
Ravi asemel ennetamine
Kokkuhoid oleks kolossaalne, kui ravimise asemel pühenduksime ennetuslikule tegevusele.
Meenub aastakümnete tagune okupatsiooniaeg, mil profülaktilised terviseuuringud ja vaktsineerimised olid tavapärased. Tagajärgede asemel eelistati siis põhjustega tegelemist. Taasiseseisvunud Eesti pööras tervishoiu pahupidi: retseptide kirjutamine ja ravimite manustamine hakkas domineerima. Tervishoid kommertsialiseerus.
Innovatsioon tervishoius võiks seisneda ravikulutuste vähendamises ennetusliku tegevusega. Ainult sellega peataksime elanike tervise halvenemise, töövõimetute ja invaliidistunute arvu kasvu.
Puuetega inimeste arv ühiskonnas on hirmuäratavalt kõrge.
Kui 2004. aasta lõpus moodustasid puuetega inimesed Soomes 1,24 protsenti elanikkonnast, siis Eestis oli see näitaja 7,7 protsenti. Vajame muudatusi eelistustes – ennetustööle pühendumist.
Perearstindus paistab olevat mädapaiseks tervishoius, mis propageerib organismi nõrgestavate ravimite manustamist.
Inimeste kujutluses on arst operatsioonilaua taga toimetav kompetentsusest pakatav meditsiinitöötaja. Seda, et iga viies arst on perearst, teadvustatakse vähem.
Perearsti juurde formaalsuste pärast
Paraku kujundavad just nemad arusaama tervishoiuteenuste kvaliteedist ja kompetentsusest.
Küsitlused näitavad, et perearste külastavate inimese sooviks ei olegi sageli arstiabivajadus, vaid haiguslehe taotlemine, retsepti saamine, surmatunnistuse saamiseks kinnituse saamine või mingi muu seadusega paika pandud formaalsus.
Igas peres on keegi, kes on võimeline diagnoosima tavahaigusi, on kursis sobilike ravimitega. Vaatamata sellele peavad nad külastama kõrgepalgalisi arste, sest tulemus tuleb ju fikseerida paberkandjal (haigusleht, retsept). Toetudes öeldule, võib väita, et arstide panus tervishoius ei olegi nii suur, kui sellest räägitakse.
Perearstiga rahul olevaid inimesi olen kohanud üksikuid. Eneseimetlemise ja virisemise asemel ootavad patsiendid arstidelt empaatiat ja tänutunnet. Tänutunnet selle eest, mida ühiskond arstidele pakub, olgu selleks siis tasuta koolitus, lugupidamine, head töötingimused, kõrget töötasu või muud paljudele kättesaamatut.
On avalik saladus, et patsiendid hindavad tervishoius pakutavat teenust väheväärtuslikuks, arstidele makstavat palka aga raharaiskamiseks.
Ajal, mil arstid rõhutavad oma asendamatust ühiskonnas, kiruvad teenuste tarbijad (patsiendid) nende ebakompetentsust ja üleolevat suhtumist.
Paljude arvates sarnaneb meedikute suhtumine ära hellitatud riigikogulastega, kes esinduskotta pääsedes pühenduvad iseendale oodi kirjutamisele.
Omavastutus suuremaks
Arstide Liidu avalduses tuuakse tervishoiu suurimaks probleemiks ülepolitiseeritud juhtimist. Selline seisukoht ei ole tõsiselt võetav, sest ülepolitiseeritud on ka teised valdkonnad.
Arstide Liidu seisukoht on näide sellest, kuidas ringkaitses seistes kaitstakse huvigruppide seisukohti – aetakse taga õigusi, vastutus veeretatakse teistele.
Probleem tervishoius ei seisne ülepolitiseerituses, vaid patsiendikauges ja arstikeskses otsustusmehhanismis.
Nõustun nendega, kes pooldavad omavastutust ja haigekassa maksu vähendamist (näiteks 13 protsendilt kümnele). Omavastutus võimaldaks patsientidel osaleda teenuse tasumisel, vähendada ületarbimise all kannatavat nõudlust ja laiendada valikuvõimalust.
Ei tasuks üle hinnata tervishoiusektori osa ühiskonnas. Sellega alahindame ju teiste panust. Selleks, et kulud avalikus sektoris oleksid võimalikud, peab looma lisaväärtust. Selleks aga vajatakse vaimselt ja füüsiliselt terveid inimesi, mitte ravimeid ostvaid nõrgukesi.
Tervishoid peaks orienteeruma ennetustööle, mitte ravimite väljakirjutamisele ja paberimajandusele.
Mc Gregor jaotab inimesed suhtumise põhjal oma töösse kaheks – x- ja y- tüüpi, kus esimese motivatsiooniks on “piits ja präänik“ (palk), teise grupi inimesed on orienteeritud tulemuslikkusele, nautides seejuures) oma tööd tuludest olenemata.
Mida rohkem y-tüüpi inimesi õpib arstiteaduskonnas, seda paremat teenust saavad tulevased patsiendid. X-tüüpi ravitsejad jäävad aga kogu elu materiaalseid hüvesid himustama ja selle paistel peesitama.
Tervishoiu rahastamise aluseid tuleks muuta. Patsientide aktiivsem kaasamine otsuste tegemisse peataks laristamise tervishoius, tagaks soovituid arenguid. Maksumäära langetamine koos omavastutusega mõjuks hinna ja kvaliteedi suhtele, muudaks teenindaja ja teenindatava suhted mõistetavamaks, patsiendile vastuvõetavamaks.
Patsiendi osalemine avalikus tervishoiuteenuses rahade liikumises tõestaks perearstinduse nõrkust, mis ei seisne perearstidena töötavates inimestes, vaid toimivas süsteemis.
iii
EUGEN VEGES
