Tervis pole kõik, mis on vajalik eluks, kuid ilma terviseta ei ole üldse midagi. Igal inimesel on elus oma püüdlused ja unistused, mida ta soovib täita. Üks tähtsamaid eeldusi selleks on tervis. Nii, nagu pole olemas keskmist inimest, ei ole ka keskmist tervist.
Tervislik seisund on igale isikule ainuomane. Inimene saab ja peab ise vastutama oma tervise eest ja mõistma oma tervisekäitumise seost haiguste tekkega. Arstil on siin üpris vähe ära teha, kui patsiendil puudub selleks tahe. Meie saame patsienti mõjutada ainult teadlikkuse kasvuga, ei ole võimalik lõpetada teise inimese eest enesehävituslikku käitumist, pidada režiimi ja mitte uskuda Facebookis levivaid ebaadekvaatseid meditsiinilisi seisukohti.
Riik panustab küllaltki palju profülaktiliseks tööks ja on kahju, et kui isegi pakutavateks tasuta onkoloogilisteks uuringuteks ei leita aega. Meie, meditsiinitöötajad, oleme ainult nõuandjad ja mõningatel juhtudel motiveerijad, oma sõnaga toetajad. Selleks on praeguse töökoormuse juures aega üpris kasinalt.
Meditsiin nõuab meeskonnatööd
Meditsiin on alati meeskonnatöö. Eriarsti, sealhulgas kardioloogi töö on alati väga tihedalt seotud perearstidega, kes jälgivad ja hindavad haige seisundit ning konsulteerivad ainult stabiilse seisundi muutumisel eriarstiga. Mingeid olulisi erinevusi nii patsientide kui haiguste osas küll ei ole, kas vastuvõtt toimub Tartus või Jõgeval. Ka uurimisvõimalused pole erinevad, sest alati on võimalik suunata haige TÜ Kliinikumi spetsiifilisteks uuringuteks.
Võib-olla tuleb Jõgeval rohkem tegelda sotsiaalsete probleemidega, sest transpordivõimalused määravad oluliselt patsientide liikumist, aga ma pole küll kordagi kohanud inimest, kes oleks keeldunud omakandi inimest kaasa võtmast, kui sel on transpordiga raskusi. Eakam elanikkond suurendab nende töötajate töökoormust, sest kroonilisi haigeid on rohkem, nad vajavad enam n-ö „ülerääkimist” ja arsti sõna tuge.
Südamehaiguste profülaktika algab juba tervisekäitumise õpetamisega väikelapseeas. Söömis- ja liikumisharjumused pärinevad kodust. Tänapäeval pidevalt arvutiga suhtlevad noorukid pole just eriti liikuvad ja vastupidavad ei kehalisele ega vaimsele stressile. Arvutikasutamise aja reguleerimine ja laste suunamine kehalisele ja vaimsele hobitegevusele kuulub kindlasti vanemate ülesannete hulka. Iseenesest ei teki midagi.
Ainult edukusele rajatud elu on alati seotud teatava riskiga. Ega asjata liigu ringi jutt, et eestlasele on omane planeerida endale 13 ülesannet, millest ta suudab täita 12. Ja selle asemel, et rõõmustada tehtu üle, põetakse, miks üks töö jäi tegemata.
Tuleb osata puhata
Mõttetu on kelkida sellega, et pole viimased kümme aastat puhkust võetud, aga olles ise läbipõlemise äärel. Juba iidsetest aegadest on nädalas üks päev ette nähtud n-ö hingamiseks. Sel ajal tegeldakse igapäevatööst erineva tegevusega, mis mõjub lõõgastavalt. Mis kellelegi sobib, on väga individuaalne. Kes käib kalal, kes jahil, kes perega matkal. Isegi puulõhkumine võib mõjuda lõõgastavalt, rääkimata aiatööst.
Stressi peamiseks allikaks on oskamatus oma soove ja võimalusi ühildada, oskamatus end lõdvaks lasta. Teiselt poolt aitab stressi vastu aktiivne eluhoiak. Eriti eakatele on oluline tunne, et nad on ühiskonnale vajalikud. Kuid selleks peab ka ise pingutama. Kui ainult televiisori ees istuda ja ise mitte midagi ette võtta, pole midagi loota.
Miks räägitakse palju liikumisest? Liikumise ajal erituvad n-ö õnnehormoonid, mis muudavad tuju paremaks. Alati on võimalik leida põhjusi (ei ole raha, ei ole aega jne), miks ei ole võimalik end liigutada. Arstidel on võimalik ainult määrata, millise tempoga võiks end pingutada. Liikuda suudavad kõik, kes ei ole totaalselt halvatud. Kuid iga tegevus vajab motivatsiooni.
Elvas näiteks tegutseb väga populaarne kepikõnniklubi, mille liikmed innustavad üksteist liikuma iga päev, et keegi treeninguid vahele ei jätaks. Selline tegevus on kättesaadav kõigile, ei nõua mingisuguseid rahalisi väljaminekuid. Tavaliselt tekib inimesel motivatsioon oma tervise eest hoolitseda pärast esimeste häirekellade löömist.
Mõistmine, et meditsiin pole kõikvõimas ja veresoonte asendamine ei ole nagu autorehvi vahetamine, juurdub visalt. Mis puutub ülekaalulisusse, siis praegu meie rahvast vaadates on ilmne, et toidupuuduse all ei kannatata. Süüakse rohkem, kui praeguse vähese kehalise koormuse juures energiat vajatakse.
Jõgeva haiglas on toidunõustaja, samuti Tartu Ülikooli Kliinikumis, kelle poole pöördumine on patsiendile tasuta. Ka Tervise Arengu Instituudi kodulehel on portaal, kust on võimalik saada nõuannet, kuidas kalorite hulka arvutada. Terve inimene ei vaja dieeti, küll aga on oluline toidu hulk. Diabeedihaige esmane ravivõte on aga soovitatud dieedist kinni pidamine. Diabeet on ateroskleroosi arenemisel üks suuremaid ohutegureid.
Dr. EEVI MAISTE, meditsiinikandidaat, emeriitdotsent
