“Terve vald oli kokku aetud, kihelkond kokku kutsutud…” – nii laulavad eestlased oma kodustel pidudel, “Tuljak“ lõpetab ka kõik eestlaste tantsupeod. Mis seal salata, neis laulusõnades on väge ja võlu.
Kas kihelkond tänapäeval ka päriselt koos käib? Eestis on mõned üksikud tublid kihelkonnad, mis peavad igal aastal oma kihelkonnapäevi. Aga valdavalt on jõulud pea ainus aeg, mil kunagisest ajaloolisest kihelkonnast pärit rahvas pooljuhuslikult oma kodukiriku ja kalmistu juures kokku saab. Siis on vald kokku aetud, kihelkond kokku kutsutud.
Tänavu algas kõikjal Eestis maanteedele kihelkonnasiltidele paigaldamine, et inimesed teaksid, millises kihelkonnas nad parajasti viibivad. Kihelkondlikku piiri märkivad teetähised on tõenäoliselt viinud ka paljude inimeste mõtted oma kodukihelkonna, oma või vanemate sünnipaiga ja vahel ka unustusse vajunud juurte juurde.
Loodetavasti on juhuslik möödumine neist pruunidest viitadest juba noorematel pereliikmetel ridamisi küsimusi tekitanud, millele eakamad ja teadjamad sugulased hea meelega vastavad. See toob huvi ja taasavastamisrõõmu.
Kodukirik ja -kalmistu on tõesti need kohad, mis hoiavad perekondi tihedais sidemeis oma kodukandiga. Paljude eestlaste sisimas on kihelkond tänini tema piirkondliku identiteedi aluseks.
Kogu vanem kultuurikiht on kihelkondlik. Rahvalaul, rahvarõivas ja keelemurre on kihelkonna ja mitte maakonna, valla või rajooni oma. Iga rahvarõivas on pärit mingist kindlast kihelkonnast. Seega tuleks pidupäeval uhkusega kanda oma kodukoha rahvariiet. Pateetiliselt öelduna tagab see rahvariide hingeelu kandumise ka tulevastele põlvedele. Ja kui lauldakse rahvalaulu, pärineb seegi teatud kihelkonnast.
Pean väga oluliseks, et rahvalaulusid ikka ja jälle lauldaks. Möödunud aastal toimunud omakeelne laulupidu Võrumaal näitas, et meil on küllaga tahtmist rahvalaulu hoida ja edasi kanda. Omakultuuri üheks alustalaks on ajaloolise keele kasutamine. Keelemurdeid on harjutud maakondade järgi näiteks võru, mulgi ja setu murdeks jagama. Teadkem, et erinevad on ka erinevate kihelkondade keelepruugid. Rõuge kihelkonna rahvas räägib teisiti kui Räpina oma, Helmes kõneldakse märgatavalt teistmoodi kui Suure-Jaanis.
Hoolimata praeguse haldusjaotuse virvarrist on kihelkondlik eripära tänaseni tuntav. Kihelkonnapiirid on olulised kultuuri- ja maastikumärgid, verstapostid, mis on aidanud kaasa kodukanditunde selginemisele ning kinnistanud põlisasustuse olemasolu. Korjame need väärtused kokku, hoiame neid ja kanname edasi oma lastele ja lastelastele!
Vastasel juhul muutume halliks massiks kiiresti muutuvas virtuaalmaailmas, kes on kaotanud sideme oma juurtega. Üha globaliseeruvas maailmas on meie päästerõngaks just pärimuskultuur, mis ei lase meil sulanduda uksest ja aknast peale suruvasse maailmakultuuri.
Astugem vaimus mõned sammud tagasi oma juurte juurde. Otsigem üles oma kihelkonnakultuuril põhinev juurikas, et eristuda hallist massist ja jääda iseendaks kõigi oma iseärasuste ja veidrustega. Ilma rahvariiete, rahvalaulu, omapäraste kommete, käsitöö, mulgipudru ja sõirata ei oleks me täna need, kes me oleme.
Küsigem endilt vaiksel jõuluajal, mida me oma kodukihelkonnast teame? Mida me kihelkondliku ajalooga seostame ja kuidas saame seda väärtust tulevastele põlvedele edasi kanda? Vastused neile küsimustele on meie endi sees.
Rõuge kihelkonna mehena soovin kõigile väke ja hääd päälenakkamist vahtsõl aastakal!
iii
KALVI KÕVA, Riigikogu liige, Sotsiaaldemokraatlik Erakond
