Äsja Tabivere kultuurijuhiks valitud Terje Paalits sooviks, et rahva- ja seltsimajad oleksid paigad, kus iga inimene tunneb end oodatuna ning kus toimuv tegevus seob inimesi ühtseks kogukonnaks.
Alates novembri lõpust viib Mulgi- ja Võrumaa juurtega naine seda missioonitundelist eesmärki ellu Tabivere rahvamaja juhatajana. Kõige südamelähedasem on talle rahvakultuur, kuid samas pooldab mitmekülgsust, peab oluliseks paikkonna omapäraga arvestamist ning on kultuurielu erinevate voolude suhtes enda kinnitusel tolerantne.
Terje Paalits nimetas Tabivere rahvamaja juhatamist huvitavaks väljakutseks, eneseteostus- ja arendamisvõimaluseks. “Otsuse sellesse majja tööle asuda tegin pärast mõtlemisaega. Olin juba alustanud tegevust iseseisva kultuuritöötajana ja mõnedki kohustused võtnud. Nii tuli valida, missugust teed jätkata,” lausus ta.
Uues kohas alustas Terje Paalits kohalikku ellu sisseelamisest. “Rahvamaja peab olema nii traditsioonide hoidja kui ka uute algataja. Tegevuse kavandamisel tuleb aga ennekõike lähtuda paikkonna elanike huvidest ja võimalustest, valdkondadest, millele ollakse valmis aega panustama, aga ka demograafilisest koosseisust. Vastuvoolu ujuda ei tasu. Näiteks kui ühtegi pillimeest pole, ei ole mõtet orkestrit moodustada. Küll aga on võimalik huvisid ja ootusi suunata, mis ongi kultuuritöötaja ülesanne,” nentis ta.
Vabaajakeskus taas populaarseks
Pingelist mõtlemist ja julgeid lahendusi nõuab Terje Paalitsalt mitmekülgse ning majanduslikult tasuva kasutuse leidmine Tabivere vabaajakeskuse hoonele, kus rahvamaja paikneb. “See on üks ees ootavatest väljakutsetest. Kas suudan maja tegevuse korraldada selliselt, et külastajad on rahul ja hoone ülevalpidamine end ära tasub. Oleme koos oma töötajatega edasised tegevusplaanid paika pannud ja usume, et Tabivere vabaajakeskus saab uuesti käidavaks ja populaarseks kohaks.”
“Kultuurielu on vallas põhiliselt koondunud kahte keskusse – Tabiverre ja Maarja-Magdaleenasse. Kultuuritööd korraldavad ka mitmed aktiivsed külaseltsid. Mulle tundub, et praegu ongi probleemiks asjaolu, et Tabiveres on olemas suur ja uhke rahvamaja, kuid suurem osa kultuuritööst toimub mujal. Rahvamaja eelmine juhataja Anni Luud on tänuväärt algatuste autor. Tema ametiajal hakkasid siin tegutsema lastele ja noortele mõeldud hip-hopi treeningud ja DJ kool. Mõlemad ringid koguvad laste hulgas populaarsust ja jätkavad tööd. Ringide juhendajatega oleme arutanud, kuidas Tabivere rahvamajas noorte tegevust vaheldusrikkamaks muuta. Samuti loodame lahendada noortekeskuse puudumise probleemi, mis vallale muret teeb,” rääkis vastne kultuurijuht.
Talle endale on kõige südamelähedasem rahvakultuur ehk pärandkultuur: “Pean ennast aga tolerantseks kõikide kultuuriilmingute suhtes ega püüa kultuurielu ainult ühes suunas lükata. Toonitan veelkord, et piirkonna kultuurielu peaks olema ennekõike siinsete inimeste nägu. Minul on tarvis anda kõigile võimalus tegutseda ja ka ise ärgitajaks olla.”
Paalitsa sõnul on vaja senisest tihedamat kultuurikoostööd Tabivere ja Maarja-Magdaleena vahel. “Esimene koostööprojekt saab teoks juba 18. jaanuaril Tabivere rahvamajas. Selleks on valla isetegevuskollektiivide uue aasta kontsert ja pidu, kus esinevad kõik vallas tegutsevad täiskasvanute kollektiivid. Noorte poolt toovad tervituse huvikooli tantsutüdrukud. Peole oodatakse rahvast kogu vallast.”
Vajalik on valla tunnussündmus
Mõned aastad vedas Terje Paalits kultuurivankrit Peipsi-äärses Kasepää vallas. “Väike Kasepää rahvamaja soodustas suurepäraselt vahetut suhtlemist võimalikult paljude inimestega. Tegime kõike koos, mina olin taganttõukaja. Rõõmu valmistas võimalus korraldada rahvarohkeid vabaõhuüritusi. Kasepääl on kaunis looduses maakonna suurim välilava, paika külastab rohkesti turiste. Sain kaasa lüüa kolme Kalevipoja kala- ja veefestivali ning Jõgevamaa memme-taadi tantsu- ja laulupeo korraldamises. Viimase organiseerimine tõi mulle ka Eesti Rahvakultuurikeskuse tänukirja, mille üle eriti uhke olen,” rääkis kultuuritöötaja.
Paalitsa hinnangul võiks midagi kala- ja veefestivali sarnast toimuda ka Tabivere vallas. “Tabivere valla arengukavas on kirjas ka valla tunnussündmuse väljatöötamine. Loodan selles protsessis ka osaline olla. Olen nii Kasepääl kui mujal tegutsedes saanud kogemusi vabaõhuürituste korraldamiseks, harjunud mõtlema majast väljapoole. Suvised vabaõhusündmused võiksid toimuda ka vallas, kus nüüd töötan. Pealegi on siinne kant tugeva turismipotentsiaaliga, ” lisas ta.
Mitmekülgne haridus
Terje Paalitsa juured ulatuvad osalt Mulgimaale, tema emapoolne suguvõsa pärineb aga Valga- ja Võrumaa piirilt. “Minu vanaema kõneleb seni Võru murret, Mulgi murret pole meie kodus aga kunagi räägitud. Mis aga iseloomujoontesse puutub, siis minus on kangekaelsust, samuti visadust. Seevastu raha pole minu juures kunagi seisnud ja ihne ma ilmselt ka pole. Üldiselt arvan, et mulgid on palju toredam rahvas, kui neid kirjanduses kujutatud on. “Mulgilike” joontega inimesi võib aga leida igast Eestimaa nurgast,” lisas ta.
Praegu õpib Terje Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias kultuurikorraldust. “Käsitööhuvi ajendas nooruses rätsepaks õppima. Vahepeal kasvatasin lapsi. Kui oli aeg uuesti tööle minna, oli ühiskond nii palju muutunud, et otsustasin uuesti õppima minna ja omandasin raamatupidaja ameti. Ise leian, et kõik, mida elu jooksul õppinud olen ja millega huvi korras tegelenud, on toonud mind praegusse punkti. Kõiki varasemaid kogemusi saan kultuuritöös edukalt rakendada.”
Elanud Paldiskiski
Teatud aja on Terje Paalitsa kodulinnaks olnud Paldiski. “Paldiskisse kolimise hetkel oli meie peres viis last, sealhulgas aastased kaksikud. Meil ei olnud oma kodu. Sel ajal pakkus Paldiski linn eestlastele tasuta kortereid, et linn eestlastega asustada. Me läksime… Ja ei kahetse hetkekski.
Kui tulla tagasi juba eespool jutuks olnud kultuuriliste erinevuste juurde Eestimaa eri paigus, siis Paldiski oli hoopis erinev. Seal oli väike eesti kogukond, puudusid traditsioonid ja eesti kultuur. Eestlased lõid Paldiskis oma kultuuriseltsi ja mina olin selle aktiivne liige. Paljud tol ajal algatatud traditsioonid kestavad Paldiskis tänaseni, kuigi tol ajal seal tegutsenud eestlased on enamasti juba mööda Eestit laiali. Samas olid eestlaste ja venelaste suhted head ja valitses ühtne linna vaim, sõltumata rahvusest. Ma usun, et see on seal ka praegu nii. Seda võib tunda vähemalt nendest kokkupuudetest, mis mul selle linnaga aeg-ajalt on,” nentis Terje.
Hingeline tugi Siimu-Jaani talust
Terje Paalitsa ja tema pere maakodu Siimu-Jaani talu paikneb Pajusi vallas Vägari külas “Siimu-Jaani talu omandamine oli puhas juhus. Otsisin kohta, kus on veel säilinud eelmise Eesti Vabariigi aegne talu koos kõrvalhoonetega ja selline just Siimu-Jaani oligi. See talu tõi mind Jõgevamaale, mille üle olen väga õnnelik. Kui kõnelda ebausust, mida on minu arvates pisut igas eestlases, siis see talu on algusest peale minu kultuurialaseid ettevõtmisi kuidagi toetanud ja innustanud. Alustasin kultuuritöötaja karjääri üheaegselt talu soetamisega. Talus olles tunnen seotust minevikuga, pärandiga. Siin olles kogun energiat ning siin sünnivad uued ideed. Ma usun, et siin on säilinud lisaks vanadele asjadele ka vana talu aura, mis tekitab rahu ja kindlusetunnet. Seda kinnitavad ka inimesed, kes meil on käinud. Kuigi igapäevaselt elan Jõgeval, peame oma pere tähtpäevad ja sündmused kõik Siimu-Jaanis ja külalisi kutsun ka ikka sinna,” rääkis naine.
Üks asi korraga
Siimu-Jaanil on mängitud vabaõhuetendust, möödunud suvel peeti seal möödunud sajandi kahekümnendate aastate stiilis rahvapidu. Küllap on põhjust seda paika ka kultuuritaluks kutsuda. “Talu sai ostetud selle eesmärgiga, et luua siia pärandkultuuri puhkekeskus või –sanatoorium, koht, kuhu inimene saab tulla puhkama kas nädalaks või ka kuuks ning tal on võimalik siin koha peal tegelda sellega, mille jaoks tal muidu aega ei jää – õppida tantsima, kuduma, sepatööd tegema või aeda harima. Tahame pakkuda kõike, millega meie esivanemad tegelesid. Et aga idee teostamine vajab tohutuid investeeringuid, siis oleme otsustanud liikuda edasi vastavalt võimalustele ja praegu olen põhiliselt suviti pärandkultuuri teemalisi sündmusi korraldanud. Praegu juba oodatakse meie talu sündmusi, püüan neid ootusi ikka täita, kuid annan endale aru, et nii kaua, kui Tabiveres töötan, on see minu jaoks kõige olulisem tegevuspaik. Talus liigume edasi nii, kuidas võimalusi on, ja toimetame seal põhiliselt suvel,” rääkis Terje.
Rääkides oma aja planeerimisest, tunnistas ta, et praegu on aidanud ühe asja korraga tegemine. “Kui olen tööl, siis teen tööd, kui olen kodus, tegelen koduste asjadega, õppimiseks planeerin eraldi päevad. Kõige rohkem on kannatanud suhtlemine sugulaste ja sõpradega, kelle jaoks kipub väga vähe aega jääma.”
Kultuurialaseks eneseväljenduseks on Terje Paalitsale ka rahvatants, millega ta praegu tegeleb folklooriseltsi Jõgevahe Pere naisrühmas.
“Ma tahaksin, et eestlased saaksid tagasi meele- ja hingerahu; et me teaksime, miks me midagi teeme ja kuhu me läheme. Jagan arvamust, et tänapäeva inimeste kõige suurem probleem on kuuluvustunde puudus. Seda tunnet saavad ja peavad pakkuda rahvamajad. Õnneks on need meil veel olemas,” rääkis Terje Paalits.
Terje Paalitsa elukäik
*Sündinud 29 oktoobril 1963
*Õppinud Nuia keskkoolis, Tallinna 19. tehnikakoolis, Tallinna majanduskoolis ning praegu õpib TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias
*Töökohad: Kunstikombinaat ARS, Teeninduskombinaat Leola, Emex AS, Fleming AS, eraettevõtja, Kasepää vallavalitsus
*Ühiskondlik tegevus: vabatahtlik kaasalöömine seltsitegevustes
*Tunnustused: Rahvakultuurikeskuse tänukiri aastal 2012 memme-taadi peo korraldamise eest
*Hobid: lugemine, teater, rahvatants, Idla võimlemine, käsitöö, aiatöö
*Perekond: abikaasa ja viis tänaseks juba täiskasvanud last, üks lapselaps
i
JAAN LUKAS
