Teise augustini on Põltsamaa lossihoovis pART galeriis võimalik vaadata Terje Ojaveri skulptuurinäitus Enne lugude unustamist III. Veel enne näituse avamist, kui skulptor andis oma väljapanekule viimast lihvi, sai Vooremaa temaga jutule.
Näitusel saab vaadata möödunud aastast pärit skulpturaalset installatsiooni „Elajas“. Üleelusuurune loom sööb parasjagu musta riietatud tütarlast, kaval luuk looma küljel lubab piiluda veel üht naisepead tema kõhus.
„Ta ongi kaisuloom, kes on elajaks muutunud. Kas niisugused asjad juhtuvad iga kaisuloomaga, kui teda halvasti koheldakse, ei tea. Vaevalt. Mõnega küll. Kui võtad endale kaisulooma, kellest mõistus ja tunded enam üle ei käi.
Ka inimene, kui ta midagi väga kardab, võib kergesti muutuda agressiivseks. Teatavasti on parim kaitse rünnak,“ mõtiskles kunstnik.
Peaaegu kõik Põltsamaal eksponeeritud tööd on Terje Ojaveri minategelased. „Skulptuurid on tehtud erinevatest materjalidest, mõningate puhul on kasutatud mannekeeni, kuid kõik kannavad minu näo järgi tehtud silikoonmaski, minu jalgu ja käsi. Välja arvatud see ärapuretud tütarlaps. Sisetunne ütles, et ära teda ikka oma näo järgi tee,“ muigas Terje Ojaver.
Kui käed on sõlmes
Põltsamaal saab näha ka kunstniku enda viimaste aastate ühte lemmiktööd „Naine lemmikloomanahast kraega“. „Niisugune kurtisaani ja lemmikloomateema on selles töös ka,“ ütles Ojaver. Töö valmis Rakveres toimunud erootikanäituseks, mida kureeris Teet Veispak. „Naine lemmikloomanahast kraega“ on rännanud päris palju – Prantsusmaal, Turus. „Kunstihoones näitusel „Kehakeel“ jne. Enda suhtes ausalt tehtud ja isikliku läbielamisega. Ma ei oska küll nii kelmikalt silma kinni panna,“ meenutas skulptor.
Veel on pART galeriis eksponeeritud „Autoportree põleva kalana“ ning „Madonna“.
„See on esimene kuju, keda koormakattest tegin. Üks neist on praegu Hiiumaal Reigi pastoraadis rahvusvahelisel näitusel „Genius Loci“,“ ütles Ojaver.
Ka „Madonna“ on kunstniku hingeseisundi peegeldus. „Sa võid küll olla see, kes peaks suutma asju muuta või pöörata neid õiges suunas. Võid küll aru saada, et olukord ei ole õige ja kõik see taak on sinu peal, aga käed on sõlme seotud ning midagi muuta ei saa,“ selgitas kunstnik.
Põnevas kahenäolises kilpkonnas saavad kokku tulevik ja minevik. Noore tütarlapse pilk on suunatud ette ja kaunikesti räsitud vanaema vaatab oma elatud elu ja läbipõletatud pannide peale. „Valdavalt minu omad, paar tükki on leitud ka. Johannes Saar kommenteeris, et küll sellel Jüri Ojaveril (skulptor Jüri Ojaver on Terje abikaasa – toim) on ikka isukest,“ meenutas Terje Ojaver.
Põltsamaal on kohal veel Pime, Nägija ja Sõbraõlg, kes on Kastellaanimaja galerii näituse „Sõbraõlg“ jaoks, „Autoportree kaamelina”, „Piinlik munakeha”.
„Siin on kõik ikka sellel sajandil tehtud asjad. Rustikaalne ümbrus mõjub neile töödele tõesti hästi,“ oli kunstnik galerii omapärase interjööriga väga rahul.
Ehk on vaja suurt pead
Et just enne kohtumist skulptor Terje Ojaveriga oli kuulutatud välja Pätsi monumendi konkursi võidutöö „Riigipea“ (autorid Toivo Tammik ja Vergo Vernik), ei saanud jätta küsimata, mis tundeid-mõtteid see tekitab. On ju Terje Ojaveri loodud kindral Laidoneri ratsamonument Viljandis.
„Ise ei osalenud. Kui sa juba Laidoneri oled teinud, oleks päris veider, kui ka Pätsi konkursi oleks Terje Ojaver võitnud. Ei tulnud head ideed ka ja polnud sellist punti arhitekte, kelle abi oleks vaja olnud,“ ütles skulptor.
„Tean, et kavandite hulgas oli veel mitu suurt pead. Kui need skulptorid nii kangesti nägid seal suurt pead, mine tea, äkki oli idee sedavõrd õhus, ja see koht tõesti nõudiski niisugust tohutut monstrumpead. Tahaks väga näha, kuidas see õnnestub. Ehk tuleb igavesti vahva ja see ümmargune Pätsi pea sobib sinna. Kui nii palju on kunstnikke, kes tahavad teha suurt pead, ju on teda siis vaja,“ arvas Ojaver.
Terje Ojaveri teostest on avalikus väliruumis veel Laidoneri ratsamonument Viljandis, Hoolaud Valga ühisgümnaasiumi ees ja liikuv maal Sagritsa talumuuseumi aias. See on suur rauast molbert, lõuendiks roostevaba teras, mis peegeldab jõge. Aga üks neist on ka Jõgeval – Betti Alveri mälestussammas.
„Mul on sellega mõned plaanid. Teda peaks puhastama ja kõpitsema. Viimati, kui teda minu tarbeks pildistati, oli ta kehvas seisus. Kui seal veel see tohutu põõsastik oli, kujunes ta selliseks kohaks, kus käivad istumas need, kellel kusagil mujal istuda ei ole,“ rääkis kunstnik.
„Aga ma sain hästi positiivse elamuse, kui läksin aasta või kaks pärast avamist õhtuhämaruses vaatama. Noored tüdrukud istusid kõrval pingil ja mängisid duetina flööti. Väga armas oli. Küünlad ka olid monumendi alusel. Muide, kas tuli „taevakivi“ all veel põleb?“ küsis Terje Ojaver.
ANDRA KIRNA
