“Ütle tädile tere ka!” “Kas sa tere ikka ütlesid?” “Miks sa ei teretanud?”. Kes ei mäletaks oma lapsepõlvest vanemate selliseid meeldetuletusi-kamandamisi, mis teinekord lausa trotsi tekitasid. Ja küllap oleme isegi oma võsukesi dresseerides teinekord liiga “leili” läinud. Sest kui jätad tere, tänan või palun ütlemata, oled ju ilmselgelt kasvatamatu, ole siis koolis käinud palju tahes ja olgu su esivanemad või ministrid.
Kui praegu kuulen, kuidas pedagoogid juba maakooliski lapsi nöökavalt esimesena teretavad, nood aga sellest erilist numbrit ei tee — hea, kui vastates käedki taskust võtavad, siis läheb minul igatahes turi kuumaks, sest meenub, milline mürgel oleks läinud lahti koolis ja terves kogukonnas minu koolijütsiaegadel, kui keegi meist vanema inimese kus tahes esimesena tervitamata oleks jätnud.
Teretad või seitse korda päevas!
Külakohas, kus lapsi koolis sadakond ja külakogukonnas kõik kõiki vähemalt kaudselt tunnevad, võis vähemalt möödunud sajandi lõpukümnenditeni koolilapsel tõesti väga haprasti minna, kui ta selle iginõutava viisakuskombe täitmata jättis. Kui näiteks mõni sõnakam külatädi tuttavale koolmeistrile asjast vihjas, pandi eksimus suure kella külge ja ohus oli lausa patustanu käitumishinne.
Nii teretasime me õpetajaidki ühe päeva jooksul korduvalt, sest ega nemad arvet pidanud, kellega juba kohtutud, kellega ei, kui just samas klassis tundi antud polnud.
“Teretad või seitse korda, ega see sul tükki küljest võta!” kinnitati iganädalastel üldkogunemistel, mille eesmärk oligi koolilaste kombeid lihvida ja väiksemad või suuremad patustamised välja tuua.
Kohtasid pedagoogi, kooli- või kokatädi hommikul majas, tuli teda loomulikult tervitada, aga kui ta sulle õhtupoolikul näiteks poeteel vastu trehvas, ega temast siis, jumal hoidku, sõnatult mööda minna sobinud! Ja päeva jooksul majja sattunud võõra, olgu ta siis mõni lapsevanem, meditsiiniõde või korstnapühkija, võttis kahtlemata vastu terekoor.
Tundub pisut koomiline, aga dressuuril oli siiski mõte, sest ei tähenda see tervitamine ju muud kui seda, et oled teist inimest märganud ja näitad tema suhtes üles elementaarset viisakust. Pealegi, kui Võrumaal kellegi teretamata jätad, siis pole sa mitte lihtsalt kasvatamatu, vaid su paturegistris on veel üks punkt juures: oled uhkeks läinud! Ja see on seal sama suur patt kui kodukandi murde unustamine ja külarahvaga kirjakeele kõnelemine.
Ajad muutuvad, kombed jäävad?
Olles pärit riigi piirialalt, mida pealinlased vanasti külakolkaks kutsusid ja mis nüüd veidi peenemat ääremaa tiitlit kannab, ei oska ma öelda, kuidas suuremates asulates ja rahvarohkemates paikades selle tervitamisega aastakümnete eest oli. Küll aga olen märganud, et mu kodukandis-kolkas teretatakse jätkuvalt kõiki, olgu eluaegne tuttav või võhivõõras. Ka autoroolist lehvitatakse-noogutatakse, andes sel moel märku, et ju sa oma oled, kui meie poes käid või seenemetsa- ja jõhvikasooteedel ukerdad. Kes teab, on see komme kunagisest koolidrillist külge jäänud või tuleneb sealtkandi inimeste lahkest ja avatud loomusest, aga kodukandist kaugemal ma seda küpses eas küll rakendada ei tihka, kuigi siingi väga pahaks pannakse, kui tuttava märkamata jätad. Kesk-Eesti asulas, kus teoksil pidev elanike rotatsioon, on igaühe umbropsu tervitaja ju ullike, mis muud! Ja kuigi teatud vanuses üsna ükskõik hakkab olema, mis teised su’st arvavad, ei tahaks oma narrimütsi siiski sel kombel välja teenida.
Nii elan pigem üle tuttavate prouade kriitikanooled, kelle jälle (!) esimesena teretamata jätnud olen. Sest kui vaateväli nii piiratud, et kümne meetri tagant väljanägemist ja nime kokku ei vii, ja sellega seoses ka vasakul-paremal liikujaid alati ei märka, kaaskondsed seda aga meelde jätta ega mõista ei suuda, siis – sorry, nagu moodsalt öeldakse, aga häda ei anna häbeneda! Pole uhke ega kavatse ka minna (huvitav, kuidas see küll tegelikus elus välja näeks?!).
Mis su tere ka maksab!
“Mis su, sitika, tere koa maksab,” suurustab “Tões ja õiguses” Oru Pearu. Eks kuulunud selline ärplemine tollase kõrtsikombestiku manu, praegusel ajal peame aga tõdema, et see lühike väljend on meil siin Maarjamaal ja küllap mujalgi uskumatult kõrges hinnas, kuigi seda alati ja igas eas välja anda ei raatsita.
Asula vahel vudib vastu jalutama toodud lasteaiarühm, kes näeb turvavestides välja nagu vahva jaaniussiparv. “Lapsed, mis me ütleme vastutulijale?” tuletab õpetaja tasakesi meelde. Ja kohe tuleb vastata mitmekümnele helehäälsele terele, mis kogu ülejäänud päeva rõõmsamaks muudavad.
Aga… läheb aastake või paar, kohtad mõnda sestsamast jaaniussiparvest, kel juba ranits seljas, ja ta hakkab suurest kaugest pingsalt jalge ette maha vahtima, et ainult mitte pruukida seda lühikest viisakat sõna.
Selge see, koolis pole õpetajal enam mahti treenida kombeid, mis peaksid juba kätte harjutatud olema, ning nüüdsest on iga marakratt oma kodu peegel. Kui seal tere-tänan-palun tavasõnad pole, siis ei aita ka meeldetuletus võõra juuresolekul, kellele selline spektaakel veel pealegi rõõmus jälgida pole.
Tõsi küll, see mõnede koolijütside terehirm läheb enamasti mööda ja seda lahedam on märgata, kui mahapõrnitseja mõne aasta pärast taas pilku tõsta ja otsa vaadata tihkab.
Aga kui see käitumispuue üle ei lähegi? Eriti drastiline, kui arvuka, enamasti naistest koosneva kollektiiviga liitub noorem meesülemus, kes end nii suureks saksaks peab, et kedagi esimesena ei tervita. Nui neljaks, olgu noorsand muidu nii tark ja terane kui tahes, aga päris tõsiselt ei saa teda võtta just selle puude tõttu, mille eest vanas eas küll pensionilisa ei maksta.
Eriti meeliülendav pole ka kogemus, kui inimene teretades lõdva käe ulatab ja tervitatavast üle või mööda vaatab. Tõsijutt, selline välja ravimata lastehaigus võib otsustavatel hetkedel isegi valitava ametikoha maksma minna, oskus kaasinimestega suhelda anda aga uskumatult palju plusspunkte. Tere on meil tõepoolest hinnaline, aga ei maksa samas väljaütlejale kohe mitte midagi. Kas on olemas veel kõvemat valuutat, mis meist igaühel muidu käes!?
i
KAIE NÕLVAK
