Niisugune on ühe möödunud aasta lõpus trükist tulnud raamatu pealkiri. See on Puurmani vallas asuva Tammiku küla lugu, mis kõneleb tavalisest ja samas erilisest Eestimaa külast.
iii
Kõige väärtuslikumad ja kordumatud on kahtlemata leheküljed küla praeguste ja endiste elanike ehedate mälestuste ja pajatustega. Esitlust sellel raamatul ilmselt ei tule. See on mõeldud pigem omadele – vanematele mäletamiseks, noorematele teadmiseks. Ehk nagu ütleb Helgi Ani Kaave jõe kaldal asuvast Koolme talust: „Eks ta ole tulevikus teistel lugeda ja mõelda, kust nad pärit on.”
Kõige enne oli kileklubi
Helgil ja Koolme talul ongi raamatu saamisloos määrav osa, raamatu koostajast Ell Maansost kõnelemata. Viimane on küll viie kilomeetri kauguselt Puurmanist, ent Tammikuga ütleb ta olevat endal lapsepõlvest saati eriline suhe. Et raamatu koostajal on olnud rohkesti abilisi ja liitlasi, ongi kaanel kirjas: „Ell Maanso ja teised”. Aga kõige enne oli üks isemoodi mitteametlik klubi, mida asjaosalised ise kileklubiks kutsuma hakkasid. Nimelt sidus seda seltskonda, kes aeg-ajalt Helgi juures Koolme talus koos käima hakkas, ühine huvi traditsiooniliste talutoitude vastu.
Et igal kokkusaamisel kujunes kirjutamata reegliks kaerakile söömine, siis nii see nimi tekkiski. Talu järgi lisandus klubi nimele edaspidi ka Koolme. Tõnisepäeval, 17. jaanuaril tähistas Koolme kileklubi oma kokkusaamise teist aastapäeva. Helgi pakkus rahvale nagu ikka omatehtud rukkileiba ja oli pidupäeva puhul valmistanud ka vanade eestlaste kombe kohaselt peenemat leiba ehk peenleiba.
Kokku tullakse ikka kõige enam mõnusa seltskonna pärast ja nii mõnelegi kaugema nurga inimesele annab see põhjust kasvõi lihtsalt aeg-ajalt kodunt välja tulla.
Kõige vanem klubiliige on praegu 86-aastane Herta Pere. Koos kõneldakse kohalikke ja kaugemaid uudiseid, visatakse nalja, meenutatakse endisi aegu, mitu korda on ühiselt teatriski käidud. Ka oma küla raamatu koostamise mõte hakkas idanema sealsamas Koolme talu ühise laua ümber istudes. Peeti maha plaanid, arutati, kellega ühendust võtta, otsiti välja vanad pildialbumid jne. Asi pole piirdunud mitte ainult raamatuga. Augustikuus kogunesid Tammiku küla lapsed, noored ja vanad Koolme talu õuele ühisele peole ning enne jõule sai külarahvas kokku endises Tammiku koolimajas Tõnu Põldme juures.
Suure südamega inimene
Paar päeva enne kileklubi viimatist tähtpäevahõngulist kokkusaamist võtame nõuks Helgi Anile tema koju külla minna. Helgil on leivaastjas juba juuretis hakkamas.
„Rukkijahu saamisega on praegu päris tegu. Kauplustesse seda eriti ei toodagi, ei ole nõudlust, sest kui palju siis ikka kodudes leiba tehakse. Ja eks möödunud sügis oli ju väga ränk, rukis jäi paljudes kohtades koristamata ka,” teab agronoomikutsega Helgi kõnelda.
Suures toas kapiserval on nähtaval kohal klaasi all ja raamitult kileklubi käsulauad, mis, nagu selgub, on Ell Maanso koostatud. Need on nii vaimukalt ja mõnusalt kirja pandud, et meel muutub juba lugedes rõõmsaks.
„Meie peres on nii kilet kui leiba ajast aega tehtud,” ütleb Helgi. „Kui Ell hakkas rääkima, et tema tahaks teada, kuidas see kaerakile tegemine õieti käib, kutsusin naabrinaised ka kokku. Pärastpoole on ümberkaudset rahvast veel juurde tulnud ja mõned pered Puurmani asulast ka,” kõneleb Helgi Koolme kileklubi kooskäimiste algusest.
Helgi on kolmkümmend kaks aastat omakandis agronoomina töötanud ning rahva seas olema harjunud. „Mul on hästi suur tuba, lükkan kaks lauda kokku ja söögitegemise vastu pole mul ka kunagi midagi olnud. Hea meel on, kui inimesed omavahel kokku saavad,” peab ta asja täiesti loomulikuks.
„Meil, metsanurga inimestel, on vaja vahel ikka kodunt väljas käia. Muidu on nii, et kui juba koju oled jäänud, võõrdud inimestest ära ja mõtled kodus oma muremõtteid,” leiab ta.
Tänu Helgile said alguse ka tema emapoolse suguvõsa kokkutulekud. Möödunud suvel tuldi Koolmele kokku juba kümnendat korda. Just Helgi on olnud see, kes asja pidevalt eest veab, tagant utsitab, korraldab ja sugulasi ühendada üritab, millest ilmselt kõik suurt rõõmu tunda on saanud.
„Helgi on lõpmata vahva inimene ja tal on suur süda,” ütleb Ell Maanso, kes on ühtlasi Helgi kunagine õpetaja Puurmani koolis.
Hingepidet paljudele
Nii endisi õpilasi kui ka omaaegseid kooliõdesid ütleb Ell Maanso endal Tammikul olevat rohkemgi. Ilmselt aitas ka see asjaolu raamatu koostamisele mõneti kaasa. „Aga ma olen ju Puurmanis elanud juba 1941. aastast saati, eks ma ikka inimesi tunnen ka. Olen Puurmanist varem kolm raamatut koostanud. Tegelikult mulle kohe meeldib raamatut kokku panna,” tunnistab Ell Maanso ning ütleb, et Tammiku küla raamatu koostamine oli talle siiski eriti südamelähedane.
„Mul on Tammiku suhtes eriline tõmme olnud juba lapsepõlves siin veedetud suvedest saati. Olen ju põlisest õpetajate dünastiast pärit ja mu kodu on seetõttu ikka koolimajas olnud. Taluelu kogemine Tammikul oli hoopis teistsugune, mõjus tohutult värskendavalt ja jättis kogu eluks sügava jälje.”
Tagantjärele raamatu kokkupanemisele mõeldes ütleb Ell Maanso: „Eks ta üks suur hekseldamine oli. Meeletult palju suhtlemist ja uurimist.” Keda õnnestus kirjutama panna, kellelt suusõnaline jutt üles tähendada, kelle kaudu vajalikke kontakte saada jne.
Lugejal on raamatust võimalik saada üsna põhjalik ülevaade nii ümbruskonna loodus- ja kultuuriväärtustest kui ka küla auväärsest ajaloost. Varasemate põlvede meenutuste ja mälestuste abil elustuvad paljud kunagised värvikad tegelased, aga ka Tammiku raudtee, meierei, vaestemaja, kool jne, mida enam ei ole. Ehk saab mõnigi siit hingele tuge või tahtmist otsida vastust küsimustele, mis raamatu kaanetutvustuses kirjas: „Kes kõndis kunagi enne Sind Kaave kallastel, haris koolis lapsi ja maad Tammiku põldudel, ehitas maja, kus tänaseni elatakse?”.
Kodust ja kodukülast
Augustikuisel külarahva kokkusaamisel valiti ära ka külaseltsi juhatus ehk grupp inimesi, kes võiksid rahvast liitma ja ühistegevust ärgitama hakata. Seltsi enda vormistamisega aga ei kiirustata. Vahest siis, kui endi arvates midagi rohkemat juba tehtud. Kindlasti tahetakse aga kõiki ühisettevõtmisi korraldada koos lastega nagu seni. Hiljuti võtsid Nadežda Niklus ja Airi Sinimets aga külalapsed kaasa ja läksid külla 93-aastasele oma küla memmele Alma Kasele, et kuulda tema meenutusi ajast, mil ta oli Tammikul kooliteenija ja postiljon. See oli olnud väga meeldiv kohtumine nii võõrustajale kui külalistele.
„Teatavasti on ühtehoidmine ju külainimeste eesõigus. Linnas ei tundvat naaberkorterite elanikudki tavaliselt üksteist, maal aga teatakse kogu külarahvast. Teatakse perekonnalugusid mitme põlve taha. Elanikkond on püsivama koosseisuga kui linnas. Ja toredas külaelus on suur tähtsus inimestel, kes seda koos hoiavad, vanu traditsioone meenutavad ja uutega liidavad,” on Tammiku raamatus kirjas. Tundub, et Tammikul on need inimesed olemas.
iii
VAIKE KÄOSAAR
