Jõgeva linnaraamatukogus saab 7. detsembrini näha narvalanna Irina Jugolaineni akvarellinäitust “Tiivasirutus”. Näituse nimitaiesel sirutab uhkelt tiibu kajakas. Ent ka näituse autor ise on kui tugevaks saanud tiibadega lind, kes akvarellis julgeid lennutiire teeb.
Irina Jugolaineni töid on Jõgevamaa kunstipublik näinud juba mitmel ühisnäitusel, ent isikunäitusega astub ta üles esmakordselt. Irina Jugolainen on sündinud ja kasvanud Narvas. Joonistada on ta armastanud lapsest saati. Akvarellitehnikas taieseid märkas ta esmakordselt 13-14-aastaselt naaberlinnas Ivangorodis käies. Seal oli nimelt eksponeeritud kaupmees Lavretsovi kunstikogu. Selles leiduvaid õhulisi ja läbipaistva värvikihiga akvarellmaastikke vaadates tundus Irinale, justkui kiirgaks neist välja elavat valgust.
„Ehkki akvarellide autori nime ma ei mäleta, kannan toona saadud elamust endas tänini,“ ütles Irina Jugolainen.
Ivangorodis käis Irina tookord seepärast, et tahtis astuda sealsesse lastekunstikooli: Narvas sellist õppeasutust tollal polnud. Paraku jäi ta kooli ukse taha, sest tollaste rangete reeglite järgi peeti teda lastekunstikooli jaoks liiga vanaks. Ka täiskasvanutele mõeldud kunstikursusi sealkandis ei korraldatud.
Puuduv kunstialane algharidus ei võimaldanud Irinal ka pärast keskkooli kunsti edasi õppima minna ning ta astus hoopis Leningradi sidetehnikumi, kus omandas automaatside elektromehaaniku ameti. Pärast tehnikumi Narvas erialast tööd tehes unustas Irina mõneks ajaks joonistamise, ent kui tema tütar nii suureks sai, et Energeetikute palee tantsuringis käima hakkas, asus Irina selle asutuse kunstnikult õlimaali alal eratunde võtma.
Vahepeal, Nõukogude Liidu lõpuaastatel tulid segased ajad: Irina vahetas töökohta ning käis rahapuuduse leevendamiseks tükati koguni välismaal leiba teenimas. Siis aga jäi ema raskelt haigeks ning tema juures istudes meenus taas joonistamine. Sõbranna soovitusel läks Irina kunstistuudiosse Stupeni ehk Astmed, mida juhendavad Jelena ja Vladislav Kuznetsov. Kahe aasta jooksul proovis ta seal pliiatsijoonistust, batikat, pastelli, guašši, õlimaali ja akvarelli.
Kui Vladislav Kuznetsov nägi, et akvarell köidab Irinat kõige rohkem, viis ta naise kokku oma sõbra, Jõgeva akvarellisti ja akvarelligalerii Kala omaniku Gennadi Lapiniga. Nüüdseks on Irina Gennadilt akvarellitunde võtnud juba üle kolme aasta ning selles vallas jõuliste sammudega edasi astunud. Seda võib näha ka Jõgeva linnaraamatukogus üleval oleval näitusel.
Konfiskeeris näitusetööd
20 näitusetööd Gennadi sisuliselt konfiskeeris Irinalt, öeldes: „Muidu jagad kõik laiali ja näitust ei saagi teha.“
Irina tunnistas, et ilmselt oli Gennadil õigus: ta oleks vist tõesti pildid laiali jaganud, sest nii tore on ju sõpradele taiestega rõõmu teha. Paraku pole Irina isa ja Narva sõbrad tema paremaid töid nüüd muul moel näinudki kui ainult fotode pealt. Varsti saavad nad neid siiski ka originaalis imetleda, sest 8. detsembril avab Irina oma isikunäituse kodulinnas.
Maalida meeldib Irinale mitte foto järgi, vaid natuurist. Siis on muljed elavamad ja elavam tuleb ka pilt. Kui maastikku maalides kipub teda veel kammitsema soov nähtavat võimalikult täpselt edasi anda, siis lilli maalides laseb ta oma fantaasial lennata ning püüab edasi anda pigem emotsiooni kui kujutist.
“Lilli maalides mu käsi ja vaim puhkavad,” ütles Irina.
Ka loomi ja linde on ta juba päris edukalt kujutanud, tõestuseks kas või praeguse näituse nimitaies “Tiivasirutus” ning juba suvel Palamuse kihelkonnakoolimuuseumis nähtud näituselt “Karvased ja sulelised” tuttav “Puhkehetk”, millel punaka kasukaga nahaalne hulkurkass päikese käes peesitab, ent samal ajal pilukil silmalaugude vahelt kogu ümbrust kontrollib.
“Inimest olen ka püüdnud maalida, ent tulemustega pole ma veel rahule jäänud,” ütles Irina.
Meeldib katsetada
Akvarell meeldib talle juba sellepärast, et seda viljeldes saab nii paljusid eri asju katsetada. Katsetuste käigus lendab hulk paberit (ja mitte just odavat paberit) prügikasti, ent kui midagi head välja tuleb, on rõõm väga suur. Akvarellidega maalimine on Irina meelest meditatiivne tegevus ning inspiratsioon külastabki akvarellisti just siis, kui ta juba maalib.
Gennadi Lapinile on Irina tänulik selle eest, et ta on andnud talle võimaluse kord kuus terve nädalavahetuse maalimisele pühenduda.
“Gennadi enda akvarellides on mingi imeline kergus ja ta on osanud mind nii õpetada, et seesama kergus on tulnud ka minu taiestesse,” ütles Irina.
Tema varem valminud näitusetööd on õpetaja omadega stiililt üsna sarnased. Hilisemates piltides on õpetaja „kohalolek“ vähem märgatav. Üks uhkemaid näitusetöid, päikesekiirtest küllastunud metsa kujutav akvarell “Vananaistesuvi” on kantud sellestsamast võimsast elamusest, mille Irina sai teismelisena Lavretsovi kunstikogu akvarelle vaadates.
“Tahan, et päike ja valgus kõigis minu piltides kohal oleksid,” ütles Irina.
Maalimine on Irinale nüüdseks juba nagu teiseks elukutseks kujunenud, ent leiba teenib ta endiselt ilusalongis Anželika juuksur-stilistina töötades. Seal läheb tal juba seitsmeteistkümnes aasta ning püsikliente on talle selle ajaga siginenud piisavalt.
“Juuksuritöögi on päris loominguline: teen ju iga päev inimesi ilusamaks,” ütles Irina. “Lisaks sellele on juuksur väikestviisi psühholoog, kes peab oskama õigel ajal õige sõna öelda või hoopis vaikida, kui klient end tühjaks rääkida tahab.”
Neil, kes ikka veel usuvad, et kunst võiks ka ilus olla, soovitan kindlasti Irina Jugolaineni näitusel ära käia. Lisaks kaunitele akvarellidele saate seal rõõmustada selle üle, et üks tubli ja armas inimene on suutnud kõigi takistuste kiuste teostada oma lapsepõlveunistuse ja saada akvarellistiks.
“Minu elus on olnud palju pöördepunkte, aga olen kogenud, et varem või hiljem viib saatus sind kokku sellega, millest oled unistanud. Tulevikku vaadates mõtlen, et kõik on alles ees,” tunnistas Irina Jugolainen.
i
RIINA MÄGI
