Jõgevamaal on alanud Anu Raua kuu. Üleeile kõneles armastatud tekstiilikunstnik Jõgeva kultuurikeskuse kammersaalis sellest, kuidas ehitada oma elu esivanemate rajatud vundamendile.
Loengut alustas Anu Raud iseenda poolt Veterinaar- ja Toiduameti Viljandimaa veterinaarkeskusele saadetud kirja tsiteerimisest. Valik tundus esmapilgul kummaline, ent tegelikult oli kiri suurepäraseks ja säravalt vaimukaks sissejuhatuseks käsitletavale teemale. Veterinaarkeskus saatis nimelt Viljandimaal Pärsti vallas elavale Anu Rauale järelepärimise selle kohta, kuidas käideldi tema Kääriku talus septembris tapetud kümne lamba jäänused.
“Lühike ja selge vastus on — midagi ei jäänud järele,” kirjutas tekstiilikunstnik ametnikele. “Aruka majapidamise juures kasutatakse ära kõik, mis loomast saab. Meie talus on kaks head perenaist, mõlemad talust pärit, ja ka mina — me kõik oskame teha maitsvaid toite mitte ainult lihakehast, vaid kogu sisikonnast. Pärandiaastal oleks paslik neid meenutada.”
Järgnes toitude üksikasjalik kirjeldus, mis oleks pidanud veterinaarametnike suud vett jooksma panema. Lõpuks kinnitas Anu Raud, et lambanahad pargitakse, lambarasv kasutatakse ära küünalde valmistamise meistriklassis ning isegi luutükid ja jäärade munakotid lähevad käiku: esimestest saab teha kaelaehteid ja teistest rahakotte.
Ehkki saalitäis rahvast sai kirja kuulates südamest naerda, paljastas see tegelikult tõsise probleemi: ka eestlane on õpetatud ebamõistlikult tarbima ja massiliselt jäätmeid tootma ning euronõudeid järgivale ametnikule ei tule enam pähegi, et kusagil võiks olla ka inimesi, kes lähtuvad kõiges otstarbekusest ja endisaegsest talupojatarkusest.
Omanikele tänulik
Kui Eestis algas omandireform, said Tallinnas elanud Anu Rauast ja tema emast Valda Rauast sundüürnikud. Kui paljud kannavad toonase koduta jäämise pärast tänini okast hinges, siis Anu Raud kinnitas, et tema on oma kunagise Tallinna-maja tagasinõudjaile südamest tänulik, sest nad ei jätnud talle muud võimalust kui kolida senisesse suvekodusse Kääriku tallu. See pööras aga Anu Raua elus hoopis uue lehekülje.
Kui tunnustatud tekstiilikunstnik omal ajal Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis ehk praeguses Eesti Kunstiakadeemias õppis, sisendati talle, et kõige tähtsam on silmas pidada tervikut, mitte nokerdada näiteks portreed maalides ühe silma kallal. Ka oma taluelu käsitleb Anu Raud kui ühtset tervikut, kuhu mahuvad üksteist segamata ära lammaste talitamine, aias toimetamine, raiesmikult vaarikate korjamine ja vaipade kudumine. Ning õpetamine.
Kui Anu Raud Tallinnast ära tuli, siis jäid tema kunstiakadeemia tudengitest õpilased temast sinna maha. Ent ajapikku tulid nad talle Käärikule järele. Juba aastakümneid on Kääriku talu ja selle lähedal asuv Heimtali muuseum (sinna on talletatud Anu Raua rikkalik rahvakunstikogu) nii kunstiakadeemia, Tartu Kõrgema Kunstikooli kui ka Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö osakonna tudengite praktikapaigaks. Käärikul ööbivatele tudengitele ja kõigile teistele, kes sinna satuvad, pakutakse lihtsat talutoitu, mis valmistatud suuresti sealsamas Käärikul kasvanud kraamist.
“Õige eestlane läks omal ajal poodi alles siis, kui sool ja lambiõli otsa lõppesid,” ütles Anu Raud muiates. Viljandi kultuuriakadeemiasse rahvusliku käsitöö osakonna loomine oli tema idee. Teoks teha aitasid seda muidugi paljud teisedki. “Sellest sai üks vägev koht,” tunnistas Anu Raud. “Mul võib ju muuseumis olla mõnigi tore vana käsitööese, aga ajahammas või koid võivad selle hävitada. Ent kui igal aastal tuleb juurde noori inimesi, kes oskavad kõiki vanu käsitööliike, siis elab esivanemate pärand edasi.” Luud ukse taga Anu Raua jaoks tähendab elu esivanemate vundamendil enesestmõistetavat elu oma kodus ja oma kodumaal, mis on sulle palju andnud ja millele tahad omalt poolt midagi vastu anda. Õhtul enne Jõgevale tulekut oli aga lugupeetud emeriitprofessor kudunud kodus vaipa, mis kujutab ukse ette pandud luuda, millel rahvarõivaseelik seljas. Vaiba nimi on “Pole kodus”. See sümboliseerib tänapäeva Eesti suurt valukohta: seda, et noored kodumaalt lahkuvad. “Aga minu jaoks on selles pildis ka positiivne moment: kui ikka luud ukse taha jäeti, ju siis tullakse kunagi tagasi,” ütles Anu Raud. Ta on alati olnud meister lihtsate kujunditega suuri mõtteid edasi andma. Loengul viibinutele oli suureks elamuseks ühine ringkäik tema vaipade näitusel Jõgeva kultuurikeskuse galeriis. Seal mõtestas autor oma taieseid ise põnevalt lahti. Raua loomingut saab praegu näha ka Betti Alveri muuseumis, Jõgevamaa gümnaasiumis ja Palamuse kihelkonnakoolimuuseumis. Viimases saab homme kell 11 kuulata Anu Raua loengut. Kell 13 on huvilistel võimalus osaleda Palamuse rahvamajas toimuvas nöörvaiba meistriklassis.
i RIINA MÄGI
