Komme ilma jälgida, ennustada ja üsna sageli ka kiruda on meil veres ilmselt sellest kaugest ajast, kui siinkandis põuast või vihmast, palavast või pakasest lausa ellujäämine sõltus. Praegu pole ilm meil küll lausa elu või (nälja)surma küsimus, aga huvi pakub see ometi ja pole ka ime, sest meie laiuskraadi kliima üllatab tõesti igal aastaajal.
Täna on rahva-, tegelikult eelkõige kirikukalendris kirjas seitsmevennapäev. Et kirik sel päeval märtritena hukkunud kristlasi ehk püha Felicitast ja tema seitset poega mälestab, teavad meist ilmselt vähesed, et aga seitsmevennapäeva vihmasadu kehva suve ehk seitset järgnevat sajunädalat tähendab, oskab ilmselt öelda iga lapski.
Et elu elamiseks, mitte kurtmiseks ja mure ettelaenamiseks on mõeldud, on vanarahvas lisanud ennustusse klausli: kui 10. juulil nii palju kuiva peab, et mees hobuse selga hüpata jõuab, on lootust, et niidetud hein suvel siiski mädanema ei lähe.
Viimastel päevadel on ilmataat meile troopikapalavust ja piksehirmu jaganud ja küllap tuleb tänagi siin-seal ette nii päikesepaistet kui sajuhooge. Ei jäägi muud üle kui nentida ühe elutarga maamehe eeskujul: teist ta nüüd kindlasti edaspidi teeb, kas sajab või siis jälle peab kuiva.
10. juuli 2012
