Olgu ametlikus kalendris kirjas mis tahes, suveks loeme ikkagi juunit, juulit ja augustit. Sest mis kevad see enam, kui rohi rinnuni, ja kuidas saab suveks pidada aega, mil lapsed koolis, pihlad punased ja kõik ilm õunalõhna täis.
Kas tänavu on suve olnud või mitte, on maitseasi, mille üle võib vaielda. Küll aga on selge see, et meie inimeste „valulävi” on ses osas väga kõikuv. Niipea kui sahmakas vihma tuleb, kurdetakse, et suve jälle polegi, kui aga kraadiklaas üle 25 pügala tõuseb, on häda lahti, et nii palavaga ei jaksa ju midagi teha!
Igatahes on seened-marjad metsas olemas ning koduakendest hoovab moosilõhna ja praeseente hullutavat aroomi. Värskes õhus ringi lipanud lapsed on pruunipalgsed, puhkuse omatahtsi tegemistega veetnud täiskasvanudki rõõmsad ja rahul.
Aktiivsematel ja mobiilsematel on olnud võimalik näha üsna mitmekesist valikut vabaõhuetendusi ja -kontserte ja küllap neid tuleb veel — nii leebetel pikkade varjudega õhtutel kui piksetulestiku all. Sai ju sama mitmekesistes oludes ära peetud nii jahe ja vihmane Peipsi pidu kui suur laulu- ja tantsupidu, kuhu samuti nii palavat kui märga jagus.
Ees on lõikuskuu august, mis veel paljudele puhkuseaeg. Nautigem oma põhjamaist suve ja olgem rahul sellega, mis taevataat meile jagab.
30. juuli 2009
