Euroopa Komisjoni president José Manuel Barroso ütles pärast Euroopa Parlamendi valimistulemuste teatavakstegemist: “Üldiselt on tulemused vääramatu võit nendele parteidele ja kandidaatidele, kes toetavad Euroopa projekti ja soovivad näha säärast Euroopa Liitu, mis annab poliitikavastuseid nende igapäevamuredele.”
Skeptikud võivad ju nüüd uriseda, et mida see Barroso pidanuks siis õieti ütlema, tegemist oli lausega, mida ikka öeldakse jms. Ent sedakorda tundub, et tegemist ei ole vaid ilukõnega – sügavamalt uurides ja tõsiseid küsimusi esitades jõuab samale järeldusele.
Vaadakem siis. Tavaline poliitloogika (kui selline mõiste ikka on olemas!) ütleb, et rasketel aegadel hääletavad valijad enamasti parteide poolt, mis toetavad suuremat riigi osalust. Eesti puhul on selleks olnud kas Keskerakond või sotsiaaldemokraadid, Euroopas tavaliselt sotsiaaldemokraadid.
Teine võimalus on kriisiaegadel anda oma hääl äärmusparteide poolt. Klassikaline näide on siin 1930. aastate alguse Saksamaa, kus enim hääli said natsid ja kommunistid. Liberaaldemokraatlikud väärtused vajusid tahaplaanile.
Jõudude vahekord jääb samaks
Ometi võidutsesid Euroopa Parlamendi valimistel paremtsentristlikud parteid ja jõudude vahekord Brüsselis/Strasbourg’is jääb enam-vähem samaks. Niisiis formuleerigem küsimus: miks ei võitnud majanduskriisi tingimustes Euroopas suuremat riigi osalust ihkavad parteid ega äärmuslased?Viimased said hääli juurde küll mõnes liikmesriigis, kuid tervikuna jäi nende osa tagasihoidlikuks.
Vastus peitubki Barroso tsitaadis. Valijad üle Euroopa mõistsid, et paljusid probleeme saabki lahendada vaid Euroopa tasemel. Nende arvates sobisid selleks kõige paremini paremtsentristid, kes on euroopalike väärtuste eest ka selgelt seisnud.
Hoidku jumal nüüd selle eest, et sellest artiklist siin kujuneks mingi parempoolsuse manifestatsioon. Või nagu kahtlustaksin ma sotsiaaldemokraate Euroopa hülgamises. Ent valijad Euroopa Liidus on oma otsuse langetanud ning otsustavaks võiski kujuneda asjaolu, seda erinevalt sõjaeelsest perioodist, et valitakse ikkagi üle Euroopa ja ka siseriiklikul kampaanial on kuskil olemas Euroopa mõõde. Või ütlevad poliittehnoloogid äkki, et sotsiaaldemokraadid ei suutnud oma Euroopa mõõdet seekord nii hästi teatavaks teha.
Võib-olla muutub keerulisemaks igasuguste koalitsioonide ja kompromisside saavutamine, sest Euroopa Parlament on varasemaga võrreldes märksa killustunum. Ehkki äärmusparteid said mõnes liikmesriigis hääli juurde, ei tohiks laias plaanis rääkida euroskeptitsismi võidukäigust Euroopa Liidus.
Osavõtuprotsent üllatas, seda nii Eesti kui ka Euroopa mõttes. Euroopa Liidus tervikuna oli õigus neil, kes ütlesid, et osavõtuprotsent valimistest kahaneb veelgi. Kui 2004. aastal oli see 45,5, siis nüüd, viis aastat hiljem 43,09. Ent see on ikkagi rohkem kui 34 protsenti, mida ennustasid nii mõnedki küsitlused.
Rasked ajad toovad valimiskasti juurde
Ja Eesti osavõtuprotsent tuli Euroopa keskmisele päris lähedale – 43,2 protsenti kodanikest käis valimas. See on erakordne kasv sest 2004. aastal käis Eestis valimis 26,8 protsenti valijast. Lätis oli osalusprotsent küll 53,06, kuid seal olid samal ajal ka kohalikud valimised. Niisiis rasked ajad ei aja inimesi valimiskastidest eemale.
Kuid me oleksime lausnaiivsed, kui arvaksime, et inimesed tulid Eestis valimiskastide juurde üksnes suurest armastusest poliitika vastu. Just võõrandumine erakondlikust poliitikast oli ilmselt peamine põhjus, miks üksikkandidaat Indrek Tarand kogus üle 100 000 hääle. Siinkohal irooniline vahelehõige: kus on see isik, kes ütles, et Toomas Hendrik Ilvese valimistulemust 2004. aastal (u 75 000 häält) enam üle ei lööda. Tõsi, nüüd käis valimas ka rohkem inimesi ja proportsionaalselt sai Ilves toona rohkem hääli.
Ent tähtsam on see, et võib-olla võõrandusid inimesed veidi erakondadest, kuid mitte täielikult poliitikast. Ning see toobki meid Eesti valimistulemuste juurde.
Meenutagem, et enne valimisi oli hulgaliselt neid, kes arvasid, et valimaminek ei muuda suurt midagi. Ikka üks ja seesama, tavatseti öelda. Aga nüüd, kus Tarandil on üle 100 000 hääle, on ju vahe olemas. Esmalt asjaolu, et üksikkandidaat pääses Euroopa Parlamenti. Teiseks asjaolu, et “tänu” sellele ei saanud üks erakond loodetud kohta. Järelikult teie hääled, lugupeetud valijad, loevad.
Suletud ja avatud nimekirjade mõjust on palju räägitud ja eks Tarand sai protestiks suletud nimekirjade vastu kindlasti hääli juurde. Ometi ei julgeks rääkida ühendatud anumate süsteemist – oled suletud nimekirjade vastu, valid Tarandi. Kujutlegem hetkeks olukorda, et Tarand ei oleks kandideerinud. Kas mõni teine üksikkandidaat oleks saanud 100 000 häält?
Kui aga rääkida Eesti huvide esindamisest Euroopa Parlamendis – see oli valimiskampaanias tähtsalt kohal —, ehkki parlamendis on jaotatud fraktsioonid poliitiliselt, mitte riigiti, siis on oluline seegi, et side suuremate fraktsioonidega Euroopa tasemel säilis.
Eesti pole enam õpipoiss
Nii Isamaa ja Res Publica Liit kui ka sotsiaaldemokraadid (eeldusel, et keskvalimiskomisjoni otsus püsib) saadavad oma esindajad Euroopa Parlamendi suurimatesse fraktsioonidesse. See tähendab olemist otsustamise juures ja kaasatust üle-euroopalistes küsimustes. Nagu juba varem öeldud: Eesti pole enam õpipoiss, nüüd oodatakse Eesti saadikuilt juba initsiatiivi ja kaasarääkimist mitmes küsimuses, mis Eestit võib-olla väga otse ei puuduta.
Valitud saadikuil seisabki nüüd ees ülesanne asuda Euroopa tasemele. Paljud neist on lubanud, et ei kaota sidet koduga. Keegi ei tahagi seda, kuid mingi seisukoht üle-euroopalistest küsimustes tuleks ju ka kujundada. Mida teeksite teie, kui keegi tuleks küsiks Euroopa Parlamendi koridoris näiteks teie arvamust Malta ja immigrantide kohta? Kas ütlete, et see teema teid ei huvita? Või läheme Euroopa Liitu ainult midagi saama, ise midagi vastu andmata?
Ei kõla just väga loogiliselt. Euroopa solidaarsus ja Eestis paljuräägitud ühine välis- ja julgeolekupoliitika ei tähenda ju pelgalt seda, et kõik mõtlevad ühtemoodi Venemaa küsimuses (või et kõik üldse mõtlevad Venemaast). Ühine välis- ja julgeolekupoliitika tähendab ka seda, et Eesti saadikud peaksid mõtlema Aafrikast, Aasiast, üleilmastumisest, kliima soojenemisest ja paljudest asjadest veel. Seda kõike saame loodetavasti järgmise viie aasta jooksul näha. Erkki Bahovski on Euroopa Komisjoni Eesti esinduse meedianõunik. See artikkel väljendab tema isiklikke vaateid.
ERKKI BAHOVSKI
