Kool kannab omal ajal samas õppinud keeleteadlase Johannes Voldemar Veski auks tema nime, kuid kunagises Maarja-Magdaleena kihelkonnas, koolimajast kilomeeter-paar eemal Kassema külas asub teisegi tuntud keeleteadlase Julius Mägiste sünnikoht.
Kui Eesti taas vabaks sai ja omal ajal võõrsile rännanud julgemalt kodumaad külastama ja oma juuri otsima hakkasid, käis isa lapsepõlvemaal külas Julius Mägiste poeg Juhan. Et majast Kassemal enam midagi alles polnud ja soov isamaale naasta puudus, otsustas Juhan Mägiste päritud maatüki müüa, rahaga aga asutas Julius Mägiste Sihtkapitali. Esialgne idee oli, et selle kapitali protsendirahade eest ostetakse Maarja koolis õppivatele Kassema külast pärit lastele igal aastal kingituseks raamatuid. Et aga Kassema rahvaarv on tagasihoidlik ja sealt koolis käivaid lapsi ühe käe sõrmedel üles lugeda võib, võeti vastu otsus, et fondi raha tuleks tarvitada otstarbekamalt, õppureid loovusele õhutades. Nii kuulutati aastal 2002 välja esimene omaloomingukonkurss Tabivere valla koolide õpilastele ja see pühendati Julius Mägiste mälestusele.
Valmib viies konkursikaust
Oodatud olid tookord ja on praeguseni nii kirjatööd kui joonistused ja fotod, teema on läbi aastate olnud kodu ja kodumaa. Ette on antud ka kirjatööde pealkirju, mida aga täht-tähelt võtma ei pea. Mõneks aastaks traditsioon katkes, kui Maarja gümnaasiumist põhikool sai, kuid alates 2005. aastast on konkurssi järjepidevalt korraldatud ja võistlustööde puudust pole olnud. Mitmed lapsed Maarja põhikoolist ja ka Tabivere Gümnaasiumist esitavad alati nii kirja- kui kunstitöö.
Ettevõtmise hinge ja eestvedaja, Maarja kooli huvijuhi Merle Haossare sõnul koostatakse igal aastal nii kirja- kui kunstitöödest kaust ehk raamat, seda võib ka käsitsi valminud almanahhiks nimetada. Igakevadisel konkursifinaalil pannakse tutvumiseks-meenutamiseks välja ka varasemad tööd. Tänavu valmib Merle Haossare sõnul viies omaloominguraamat.
Pingerida ei moodustu
Esimestel aastatel püüti õpilaste loomingut tõepoolest pingeritta seada, kuid üsna ruttu loobuti sellest. Igal aastal tuleb küll kokku zhürii, kuhu kuulub vallavanem ja õpetajaid mõlemast koolist, kuid alati tuleb hindajail tõdeda, et kõik loovtööd on andekad ja omanäolised ning paari-kolme igast vanuserühmast esile tuua pole võimalik. Preemiaraamatu saavad kõik osalenud ja need püütakse igal aastal valida sellised, mis lihtsalt “jutukad” pole, vaid ka õpetusiva sisaldavad. Ja et fondi asutaja soovgi täpselt täidetud oleks, saab igal kevadel ühe raamatu kingituseks ka iga Kassema külast Maarja Põhikooli käiv laps. Alati panevad õpetajad raamatu saanutele ka südamele, et nad kirjavara omavahel vahetaksid — nii on kasu mitmekordne.
Auhindade jagamise päeval tulid Maarja kooli külla ka konkursil osalenud lapsed Tabivere koolist ja raamatuvirn koolisaali laual oli aukartust äratav. Laekunud oli 33 kirjatööd (kirjandid, esseed, luuletused) ja 69 kunstitööd (akvarellid, guashi- ja pliiatsijoonistused). Kunstitöödest oli koridori üles seatud näitus, mõned kirjatööd loeti enne auhindade jagamist ette. Ka selle oli ürituse peakorraldaja Merle Haossar hästi läbi mõelnud: töid lugesid ette kirjutajate koolikaaslased ja autor jäi sellel ajal anonüümseks — et tal saalis mugavam istuda oleks, nagu ütles õpetaja Merle. Luuletusi ja proosavormis mõtteavaldusi oli lihtsakoelisemaid ja küpsemaid, sõltuvalt kirjutaja east. Võistluse peateema oli kodu ning silma-kõrva jäi, et ideaalne kodu on laste nägemuses paik, kus on sõbralik meel, palju päikest ja rõõmu, puhtad ja mugavad toad, mõni koduloom, puid ja lilli õues. Et see kõigil ja alati nii pole ja et noor inimene ka negatiivset märkab, tõestas Maarja kooli IX klassi tüdruku Erika Kooli kirjatöö, mille pealkirjaks “Eesti kodu pahupool”.
Põhikooli lõpuklassi neiu on märganud, et eestlaste hulgas annab tooni põhjamaine pessimism, mis ei ole aga tema arvates tingitud karmist kliimast ega päikesenappusest, vaid kõik saab alguse kodudest, kus poistest püütakse kasvatada mehi, kes ei nuta, tüdrukutest aga naisi, kel alati kõik kontrolli all, käitumine ja riietumine “täpselt nii, nagu peab”. Omavaheline suhtlemine on mõnedes peredes vaoshoitud, pea olematu; kallistamine liiga intiimne tegevus, valjusti naermine taunitav.
Kui vanemad oma laste käikude-tegemiste vastu huvi ei tunne ja nendega rääkimise asemel ennast mobiiltelefoni või arvutit hankides “vabaks ostavad”, siis kasvavadki üles sisemiselt ebakindlad inimesed, kes oma tundeid väljendada ei tihka, rõõmsaid ja valjusti naervaid, elust rõõmu tundvaid inimesi imelikeks peavad ja oma lapsi paraku sama malli järgi kasvatavad, muretseb neiu.
Kurb, et selles kirjatöös nii palju tõtt on. Ja samas võib rõõmustada selle üle, et nii noored inimesed meie igapäevaelu varjukülgi märkavad ja analüüsida oskavad.
Rõõmu teeb seegi, et konkursil, kus osalemine tõepoolest vabatahtlik, nii palju kaasategijaid on.
Tänavust keeleteadlase mälestusele pühendatud omaloomingusündmust vedanud Merle Haossar ja Tabivere Gümnaasiumi õppealajuhataja kohusetäitja Kadi Kesa on abi eest tänulikud oma kolleegidele Tiiu Klaosele, Kersti Kondile, Marje Kooritsale, Karin Reinole, Katrin Roodlale, Kairi Sirendile, Ester Ojaveele ja Eve Arule.
iii
Märtsikuu viimasel nädalal tehti Maarja Põhikoolis kokkuvõtteid iga-aastasest Julius Mägiste mälestusele pühendatud omaloomingukonkursist.
iii
KAIE NÕLVAK
