Sel aastal tulevad siis jõulud teisiti, sest pea kõikide kaupade hinnad on hüppeliselt tõusnud ja paljud inimesed käituvad jõuluoste tehes oluliselt ratsionaalsemalt kui varem. Nagu kinnitavad kaubandusjuhid, on tänavu jõulukuul osteldud palju tagasihoidlikumalt ja mõistlikumalt kui mullu.
Sihtrühm, kes kindlasti oma kingitused ka sel aastal kätte saab, on muidugi mudilased, kuid üha rohkem leidub niisuguseid peresid, kus lepitakse kokku, et täiskasvanutele pühadeks enam kingitusi ei tehta, vähemalt mitte raha eest poest ostetud pakke. Kuid kas ainult need on kingitused?
Tasub ehk hoopis hetkeks jõulukiirenduse oravrattalt päris maha tulla ja tegelda selle vana ja äraproovitud tööga, mis üldse raha ei küsi – nimelt mõtlemisega. Kinkida saab ometi paljusid asju, mida polegi võimalik osta. Ja kuigi näiteks kõhu kõrvalt kokku hoidmises pole kindlasti mitte midagi ilusat, on selles, et üldine majanduslangus sunnib meid kõiki senist hullumeelset tarbimist piirama, peidus ka oma päikseline pool ehk suhkrutükk, mis pipratera magusaks teeb.
Jõuluajal on võimalik kinkida aega ja tähelepanu, hoolimist ja armastust. Otsida üles need, kes on lähedased, kuid kaugel. Või ka vastupidi. Viia koolivaheajal kokku vanavanemad ja lapselapsed, et eesti pere saaks ennemuistsel kombel pühi pidada.
Ja muidugi tuleks jõuluajal märgata neid, kel läheb meist veel halvemini. Toetada väga vaeseid inimesi ja kodutuid loomi. Teha mõni pisikene ja märkamatu heategu, millest teised teada ei saagi, kuid mis iseenda hingele head teeb ja südamerahu annab.
Rämpstarbimisega olimegi juba liiga kaugele läinud. Meie, põhjamaalased, pole ometi mingid harakad, kelle silm lööb särama vaid läikiva ja krabiseva peale. Ja kaubanduskeskused ei ole meie pühakojad! Pigem tekitasid need sundostmised meile enestelegi märkamatult hoopis jõulumasendust ja -stressi.
Jõulud on valguse võit pimeduse üle. Looduses ja meie hingedes.
23. detsember 2008
