Kui ma aasta tagasi parlamendi sügishooaja alguse puhul kõnelesin, valmistas Eestile suurimat muret Ukraina osaline okupeerimine. Malaisia reisilennuki allatulistamine oli meil värskelt meeles, jätkus Vene vägede pealetung Donbassis.
Aasta hiljem pole olukord Ukrainas palju muutunud. Kestab poliitiline patiseis ja peaaegu iga päev toob teateid hukkunud Ukraina sõdurite kohta.
Ent suur osa Euroopast on Ukraina unustanud. Sest Euroopa seisab silmitsi uue kriisiga.
Hirm sunnib põgenema
Lapsena, sõjapõgenike lapsena ei mõistnud ma hästi oma vanemate lugusid sellise lapsele arusaamatu asja kohta nagu põgenemine. Ja ega ma vist siiani mõista kogu seda traumat, mille võis jätta oma kodunt põgenemine ja sõit väikestes paatides üle mere.
Selle mõistmise otsingud on aga mõjutanud kogu mu elukäiku. Juba põhikoolis hakkasin lugema niinimetatud täiskasvanute raamatuid ajaloo kohta. Ja otsima vastuseid küsimusele, miks põgeneti.
Kuidas oli võimalik, et täiesti tsiviliseeritud rahvast ja kultuuri, mis andis meile Beethoveni ja Bachi, haaras selline vihkamine, et nad hakkasid tapma inimesi nende rahvuse pärast?
Kuidas oli võimalik, et inimesi küüditati taigasse vaid selle eest, et nende mitme põlvkonna vältel rajatud talu osutus ühtäkki liiga suureks või liiga edukaks?
Aga see oli võimalik. Vihkamine, kadedus, valmisolek teisi inimesi hävitada kuklalasuga või gaasikambris, süütuid terroriseerida, piinata on kõik osa me endi lähiminevikust. Hirm, et see juhtub ka sinuga, sunnib inimest oma kodumaalt põgenema.
Hiljem hakkasin küsima, et kas me ise, see tähendab Eesti tolleaegsed juhid said ikka aru, mis nende ümber toimub?/…/
Mis on aga meie praeguste olude reaalsus? Teame ju, et ajalugu ei kordu. Küll aga võib teatud mentaliteet püsida kaua ja läbi aja. Arusaam, et tõmbume oma soosaarele, kuhu maailm ja ohud ei ulatu, nagu kirjeldas meie muinasmaailma Valdur Mikita, ei päde.
Mõte, et äkki see kõik läheb meist mööda, on küll väga inimlik, kuid ei pädenud ei 1939. aastal ega päde ka praegu. Olles küll alaliselt mures, et 1939-1940 sündinu ei tohiks korduda, pole me ometi adunud uusi ohte.
Mured tulevad meie hoovi
Vaatame tõele näkku: praegu on meid, see tähendab Euroopat, ohustamas ennenägematu sõjapõgenike laine meie riikidesse. Me näeme uut rahvaste rännet, sellesarnast, mida viimati nähti tuhat ja poolteist tuhat aastat tagasi. Seda on aastaid ennustatud ja täna, ma kardan, et see on käes.
Sõjad, tapmised, nurjunud riikide suutmatus kaitsta oma elanikke, Süüria puhul ainuvalitseja vägivald omaenda kodanike vastu, suured lõhed elustandardeis ‒ kõik on pannud liikuma suuri inimmasse.
Kui me ei mõista, et surve all on kogu Euroopa; kui me loodame, et äkki läheb see meist Eestis mööda … Siis pean ütlema, et sellist hoiakut olen varem ise korduvalt näinud. Teie ka. Siis, kui puhkes Ukraina kriis, siis, kui väideti, et need ohud ei ole Lõuna-Euroopa probleem, et äkki läheb see mööda. Ei lähe.
Õppetund, et Eesti ei tohi kunagi üksi jääda, et Eesti peab olema koos teistega, olema otsustajate ringis, ja et ellujäämine tähendab ka panustamist ühiste murede lahendamisse, on praegu niisama oluline kui läbi kõigi me aastate de facto iseseisva riigina.
Samas tuleneb see praegune kriis laiemalt Euroopa enda soovimatusest tegeleda ümbritsevate probleemidega. Soov mitte midagi jõulist ette võtta, vaid piirduda avaldustega oma “tõsisest murest” Ukrainas või Süürias toimuva kohta, viibki lõpuks selleni, et sealsed mured tulevad ise meie hoovi.
Kirjutasin kunagi, et kui Euroopa ei lähe oma naabruskonda, tuleb naabruskond meie juurde. Täna näeme, kuidas tahtmatus panustada rohkem Vahemere piirkonna arengusse ongi viinud massilisele põgenemisele meie mandrile.
Ehk teisiti öeldes – Eestil tuleb tõsta pilk omaenese varvastelt ja hakata nägema suurt pilti, Euroopa pilti. Sõjapõgenike teema ei kuulu rubriiki “teised meist”, kus me peame midagi tegema vaid põhjusel, et muidu “Euroopa ei mõista meid”. See on me kõigi sisemise kultuuri küsimus.
Kuidas teeme vahet sõjapõgenike ja majanduspagulaste vahel olukorras, kus migrantide pealevool on väljunud kontrolli alt – siin peame ise panustama ja aitama oma kaaseurooplasi. Vastasel juhul unustame, kuhu me kuulume.
Küsimus on, kuidas meie – meie Eestis, meie Euroopas – toime tuleme. Kuidas Euroopa hakkama saab, ehk kuidas meie hakkama saame? Olukorras, kus maailmas on arvestuslikult liikvel üle 100 miljoni inimese, on neist Euroopasse tulnud juba praegu enam kui miljon.
Vastus nendele Euroopa probleemidele on tugev, ühtne ja oluliselt tegusam Euroopa. Euroopa, kes pole vaid Veenus, aga on natuke ka Marss, kui laenata Robert Kagani kunagist iseloomustust. See eeldab aga meie ühiseid ja võib-olla raskeid samme. Täpselt samamoodi, nagu vastus agressiivsele Venemaale on tugev ja ühtne NATO.
Eesti ei saa end lukku keerata, nende probleemidega me üksi hakkama ei saa.
Et me selle kõigega hakkama saaksime, et suudaksime langetada olulisi otsuseid, peame omavahelises keskustelus taastama viisakuse. See on viimastel aastatel, aga eriti kuudel täiesti kadunud. Kunagi vaid anonüümsesse kommentaariumi kuulunud kõnepruuk on jõudnud poliitikasse. Ka kommentaarium ise on muutunud – räigeks ja ähvardavaks.
Herjamisel peaks olema tagajärg
Sada aastat tagasi andis Johannes Aavik meile sõna, mis erinevalt teistest tema sõnadest nagu relv, roim, hetk ja veenma, paraku käibele ei läinud. See sõna on herjama, tegusõna, mis kirjeldab isikustatud ja ähvardavat sõimu, mis on hoopis selgem kui umbisikuline ja abstraktne “vihakõne”.
See pole passiivne “kõne”, vaid aktiivne tegevus. Konkreetsed inimesed herjavad ja lubavad võigast kättemaksu neile, kes arvavad teisiti. See on ületanud taluvuse piiri ega evi mingit pistmist sõnavabadusega, mille eest olen alati seisnud.
Ma ootan, et riigikogu hakkaks selle küsimusega tegelema. Praegu, kui konkreetsete isikute vastu on õhku paisatud peksmis- ja vägistamisähvardusi, kui on lubatud põletada maha kodusid, ka riigikogu liikme oma, tuleb tõsiselt mõtelda, kuidas sellele tõhusalt piir panna, nii et herjajate nimed saaksid avalikult teatavaks. Et herjamisel oleks tagajärg.
Loodan samas, et praegusele kriminaalpopulismile pannakse piir. Iga asja ei ole vaja kriminaliseerida, näiteks jätta karistust kandnud inimesi põhiseaduse vastaselt eluaegseid lisakaristusi ja piiranguid kandma.
Mul oleks hea meel, kui enam kui pool aastat pärast valimisi oleks rahvaesindajatel mahti tegelda oluliste ja sisuliste asjadega, selmet lõputult kohendada koalitsioonilepet. Sellest ja arusaamatutest ministrivahetustest tekkiv mulje, et tegemist on justkui ajutise valitsusega, ei lase praegusel kriitilisel ja raskete otsuste langetamise ajal tunda muud kui ebalust.
Ma tõsiselt loodan, et peagi siin saalis algav eelarvemenetlus kulgeb ladusalt ning et valitsusel ei teki kiusatust korraldada parlamendis järjekordset “usaldusuuringut”.
Ma ei saaks siin seista, ilma et räägiksin sellest, mille pärast väljaspool seda hoonet on kogunenud põllumehed.
Põllumeestel on tõesti raske
Kutsun teid kõiki mõistma, et põllumehed ei kogunenud täna Toompeale niisama protestima. Nende äng ja mure põllumajanduse ning laiemalt maaelu pärast on põhjendatud. Erinevatel põhjustel on kõige valusamalt pihta saanud seakasvatus ja piimakarjakasvatus.
Eesti parlament ja Eesti valitsus olgu nüüd Eesti põllumeestele liitlaseks ning leidkem võimalused nende kiireks toetamiseks. Kui see tähendab erakorralist kriisiabi, siis tuleb abi anda. Kui see tähendab riigieelarvest üleminekutoetuste maksmist, nagu Euroopa Liit lubab, siis tuleb toetust maksta.
Vaadakem seda kõike just Euroopa Liidu üldises kontekstis ja meie põllumehi võrdluses naabermaade põllumeestega. Näeme tihedat konkurentsi. Paratamatult on siin tugevamad need, keda oma riik lubatud viisil toetab ning nõrgemad on need, kelle arvelt riik kokku hoiab.
Eesti ei peaks nende viimaste hulka kuuluma. Eesti peaks suhtuma oma põllumeeste muredesse sellise solidaarsusega, mis on üks Euroopa Liidu tugevusi. Lõpeks pole see vaid ühe majandusharu küsimus, see on linnadest väljaspool toimiva maaelu kestmise küsimus.
Põllumehi endid aga julgustan rohkem ühistegevusele. See annab jõudu kriisi leevendamiseks.
Eesti rahval, nii teil, mul kui kõigil teistel, tuleb värske pilguga mõtestada me endi müüte oma riigi ja rahva kohta, neid iseenesestmõistetavaid ja meid kõiki innustanud ühiskondlikke aksioome.
Alates 19. sajandi ärkamisajast on meil olnud mitu kannustavat narratiivi. Esiteks 700 aastat orjaööd, mis kulmineerus Võnnu lahingu ja mõisate konfiskeerimisega. Oleme vist Jakobsoni aegsest herjamisest ammu toibunud. Nõukogude okupatsioon tappis selle niinimetet põlisvaenlase müüdi ühe aastaga. Nüüd vist oleksime rõõmsad, kui analoogselt rootslastele Soomes, oleks ka meil siin killuke eestisakslasi.
Teiseks nõukogude okupatsioon. Vastupanu venestamisele, püüd õigusriigi, sõltumatu kohtusüsteemi ja kommunismi hukkamõistmise poole kandsid meid kaua. Ent kas see viib meid edasi ka nüüd, kui peagi tähistame oma taastatud iseseisvuse veerandsajandit? Palun, vaidleme selle üle. Sest praegu, nagu eelnevalt rääkisin, seisame silmitsi hoopis teiste probleemidega.
Ja kolmas müüt, see, et Eesti on liberaalse majandusega riik, mida iseloomustab väljend “riik on halb peremees”.
Võib-olla riik pole tõesti parim peremees, kuid mulle tundub, et Eestis on olulisi valdkondi, kus peremeest justkui polegi. See viib meid mõisteteni “haldusreform” ja “riigireform”, mille puhul oleme liiga sageli ja liiga kaua näinud vaid kosmeetilisi parandusi.
Pärast veerand sajandit oma riigi taastamise, rajamise ja tugevdamise aega võiksime kaaluda, kas omaaegsed uljad põhimõtted ikka sobivad niisama hästi ühte hästi integreeritud Euroopa Liidu ja NATO liikmesriiki.
Kaasaegne riik peab olema tõhus, aga see tähendab ka, et riik peab end otsustavalt kehtestama olulistes riigielu küsimustes, nagu haridus, taristu ja sisejulgeolek. Hariduses vohavad ebaühtlus, dubleerimine ja killustatus. Taristut iseloomustab kohalik korruptsioon, soovunelmlik pillamine ja ohtlikud tegematajätmised. Sisejulgeolek on jäänud vaeslapse rolli, kus riik kohustab päästjaid, politseid ja piirivalvet täitma ülesandeid hajaasustusega riiki mittesobivates tingimustes.
“Ma ei teadnud” vabanduseks ei kõlba
Mainisin korruptsiooni. Riigile kuuluvate äriühingute juhtimisest ja sellega seotud vastutusest on räägitud aastaid. Aastaid. Siin ei saa vist öelda, et riik on olnud halb peremees. Pigem hooletu või lohakas. Alles nüüd teame, et ühes aidas on sulased vist pikka aega vargil käinud ja peremees pole seda märganud.
Riigile strateegiliselt oluliste ettevõtete juhtimises ei saa lubada vastutuse hajumist. Väide “ma ei teadnud” vabanduseks ei kõlba.
Kui see parlament vajab ülesannet ja narratiivi, siis sõnastaksin selle nii: tehkem Eesti uuemaks. Võtkem ette tõsised tööd ja viskame kõrvale asendustegevused. Me ei tohi lohiseda sündmustel jalus: haridus, riigireform, seakatk ja sõjapõgenike vastuvõtmine kolmandatest riikidest – kõigi nende teemadega tulnuks ja saanuks tegelda ammu enne seda, kui kriis käes. Ent mingil põhjusel tabavad need hädad Eestit peaaegu alati ootamatult.
Ma loodan, et tegus parlament suudab probleeme ette näha ja protsesse juhtida. Kui auto kaotab libedal teel juhitavuse, siis ei sule me silmi, ei lase roolist lahti ega looda, et äkki läheb mööda. Vastupidi. Me haarame tugevamalt roolist kinni. Me pingutame, et juhtida auto tagasi teele. Teeme siis nii ka riigiga.
TOOMAS HENDRIK ILVES, Eesti Vabariigi president
