Kui Eevi Treial Sääritsa külas 25. juulil kuuenda Kodavere keelelaagri lõpetas, võinuks ta jalad seinale visata. Aga tragi naine ei saanud istuda, käed rüpes, sest kohe oli trükist tulemas Kodavere murraku aabits, mille ta koos abilistega valmis oli saanud.
Pingelangus tuli alles pärast 5. augustil Alatskivil Liivi muuseumis peetud raamatuesitlust. “Kui ma koos Kodukandi-rahvaga 7. augustil Maapäevale sõitsin, siis oli hea kerge tunne,” tunnistas naine. Nüüd on tal vaja veel ainult aruanded kokku panna.
Eevi Treial lisas, et pingelises olukorras suutis ta end kenasti kokku võtta. “Ma kohe imestasin, kui kergelt jalad liikusid,” viskas ta nalja.
Peavad nägema, mis mujal toimub
Mis ajab pensionieas naist kodukandimurraku aabitsat koostama, küsisin otse. “Ma ei taha, et see keel kaoks,” kinnitas naine. “Olin paljudes kohtades murdepäevadel käinud ja näinud erinevates murrakutes ja murretes aabitsaid. Viimase tõuke sain Manija saarelt, kus oli kihnukeelne aabits. Meil on ka setukeelne aabits ja võrukestel samuti. Kui nemad suutsid oma aabitsad kokku panna, siis miks meie ei suudaks? Lastele on seda hädasti vaja.
Sain rääkida ka Pala kooli õpetajatega ning lõppude lõpuks olid nad ise sellest samuti vaimustunud. Võtsin nad nimelt ükskord Järvamaal Laupa mõisas peetud folkloorifestivalile kaasa. Naised olid väga rõõmsad, sest nägid, kui palju oli erinevatest koolidest esindajaid, millega nad tegelesid. Inimesi tuleb oma harjunud keskkonnast natuke kaugemale viia, et nad näeksid, mis mujal toimub. Ainult jutt, olgu ta kuitahes sütitav, ei jõua pärale. Aga isiklikud kontaktid töötavad palju paremini. Nüüd tahavad nad selle aabitsa sügisel ka kooliprogrammi võtta,” rääkis Treial.
Aabitsaga oli nii, et kõigepealt kaasas Eevi Treial Liivi muuseumi juhataja Mari Niitra. “Olin valmis kaasa aitama, aga palusin, et ta koostaks n-ö kondikava ja kirjutaks projekti Peipsiveere kultuuriprogrammile. Nii läkski. Saime ka toetust. Tekstid olen ise välja mõelnud, need tuli trükipoognatel hoolega üle kontrollida, et vigu sisse ei jääks. Lõppude lõpuks harjub silm ära ja enam ei näe,” muretses ta.
Väga lastepärane ja hästi kujundatud
Kokku tuli trükikojast 750 Kodavere murraku “uabitsat”. Aabitsa kujundas Kodavere juurtega kunstnik Pusa ehk Piret Bergmann. Tegemist on lastepärase raamatuga ja see on sihilikult nii tehtud. “Lastele ei saa kohe väga raskeid ja pikki tekste koostada, neile ei jää niiviisi võib-olla midagi meelde,” tõdes Eevi.
Õpetajad kinnitasid talle, et Kodavere aabits läheb käiku kolmandast-neljandast klassist, kui lastel eesti keeles lugemine juba selge. Muidu tuleb väga suur segadus.
Alatskivil olid lapsed igatahes aabitsast vaimustatud. Kui nad raamatu kätte said, surusid need endile vastu rindu ja kinnitasid, et see on nüüd minu oma. Aabitsas on kõik kalade ja lindude nimed Kodavere murrakus ära toodud, lisaks veel palju tegusõnu ja lühikesi kirjeldusi.
Keelelaager toob huvilised kokku
Kodavere keelelaagrit hakkas Eevi Treial kuus aastat tagasi samuti sellepärast korraldama, et nägi kokkusaamise tähtsust murraku säilitamisel. “Lapsed ütlesid ikka pärast laagrit, et neile meeldis. Kuid täiskasvanud olid tänavu eriti tänulikud. Meil oli teemaks Kodavere kandist pärit Paul Ariste. Tema lapsepõlvest kuni ülikooliajani rääkis minu klassivend, emeriitprofessor Ott Kurs, ja ülikooliaastatest Piret Norvik. Tagasiside on nende esinemiste kohta olnud hea, inimestele on kõik hästi meelde jäänud.”
Piret Norvik on Kodavere keelelaagris käinud igal suvel, seega juba kuus korda. Tema pakkuski välja Ariste teema, olgugi, et tuntud keelemees on pärit hoopis naaberkihelkonnast.
Ott Kurs rääkis, et ükskord näidanud Ariste talle üht tagurpidi kirja. Ariste teadis, et Kurs tundis araabia trükitähti, aga et ta sai aru ka kirjatähtedest, seda keelemees ei teadnud. Kurs luges teksti läbi ja muigas selle peale. Ariste ütles, et ahhaa, aru said. Kirjutatud oli, et Paul Ariste on üks rumal vanamees. Vaat niiviisi testis tuntud teadlane inimeste keeleoskust.
Enne keelelaagrit helistas Eevi alati kõikidele esinejatele ja küsis, kas külalised saavad ikka tulla. Veel tuli kokku leppida, kuhu kellelegi vastu minna ja millal tagasi tahetakse sõita. Rabelemist oli omajagu ja telefoniarved tulid ka üsna kopsakad. Eevi abikaasal on päris palju sõitmisi, tema veab ka Palalt toidu laagrisse.
“Pere toetab alati. Mu vanem tütar oli tänavu puhkuse ajal kodus ja aitas laagrit korraldada, pildistas ja filmis ning oli igati abiks. Telkide ülespanek ja pinkide vedamine on juba füüsiliselt päris rasked tööd,” tõdes naine. Neid töid tulevad alatati tegema ka lapselapsed koos oma sõpradega. Tänavu aitas ka väimees. Tegelikult ongi see pereüritus, ilma oma inimeste toetuseta Eevi toime ei tuleks. Naine on lõpmata tänulik mõistva suhtumise ning abi eest.
Samuti on ta väga tänulik Pala vallale: seni pole omavalitsus teda kunagi toetuseta jätnud.“On seda raha nii palju, kui teda on, alati on keelelaagri toitlustamiseks jätkunud.”
Kiidusõnu lausus naine ka Pala kooli koka aadressil. “Nagu ma talle ainult kuupäevad nimetan, ütleb ta alati jah, ta mõistab mind poole sõna pealt, mul pole vaja midagi pikalt selgitada. Kui mul oleks hädaolukord, siis teaksin alati, kelle poole pöörduda,” tunnistas Eevi. Väike kogukond hoiab kokku, ja selle üle on tal hea meel.
Loodab nooremate tõhusale abile
Kui küsisin, kas järgmine Kodavere keelelaager ikka tuleb, hakkas Eevi naerma.“Alati, kui ma laagriga ühele poole saan, mõtlen, et enam ei jaksa. Aga kui aeg jälle edasi läheb, unustan kõik suured mured ja vaevad ning võtan end kokku. Nüüd loodan ma väga, et ka nooremad inimesed aitavad ja löövad kaasa. Päris üksi ei jaksa ja kõike ma enam enda peale ei võta. Tervis veab ka alt ja väga suurt koormat enam kanda ei tahaks võtta.”
Tragi naine teab, et koju ei tohi niisama istuma jääda. See võib küll tunduda mugav ja tore, aga inimene on siiski sotsiaalne olend. Ta peab suhtlema ning võimalusel ka liikuma. Muidugi on mugavustsoonis hea elada. Naine meenutas üht tuttavat, kes pärast pensionilejäämist kodunt õieti väljas ei käinudki. Lõpuks tunnistas see inimene, et ega ta julgegi enam kuhugi minna, nagunii ei oskaks inimestega millestki rääkida. Tal on see juhus hoiatava näitena kogu aeg meeles.
Eevi Treial kutsus tänavu Järvamaal peetud Maapäevale kaasa ühe omakandiinimese, kes algul püüdis vastu puigelda, et mis nüüd mina, mul tervis kehvavõitu. Kuid ta tuli ikkagi ja hiljem tunnistas, et tegi väga õigesti. Olles näinud seal ka teisi vanemaid inimesi, kel samuti tervis mõnikord streikima kipub, sai ta kodunt välja tulekuks hoopis julgust juurde. “Ta ütles, et ei loe see, kuidas sa käid, peaasi, et sul on mõistus selge ning saad näha ja kuulda.” Eevi lisas, et kaasa tulnud naine sulandus kohe kiiresti seltskonda, sai kõikidega hästi läbi ning oli üks aktiivsemaid suhtlejaid.
“Kodukandiühendusse on aktiivselt tegutsema jäänud need, kellele meeldib koos käia. Me oleme nagu ühe pere liikmed, saame kenasti hakkama. Me hoolime üksteisest ja minu hinnangul on see võrratu.” Järgmise Maapäeva võtsid korraldada mulgid ja see tuleb 2017. aastal.
Pooleli Kodavere murrakus kogumik
Eevil on praegu pooleli järjekordne Kodavere murrakus kogumik. “Veel on inimesi, kes tahavad oma mälestusi rääkida. Ka minul on veel meeles kirja panemata lugusid. Üks inimene ütles, et mis mõttega sa kirjutad inimestest, keda enam ei ole. Ütlesin talle, et nüüd sa saidki teada, et teda enam meie hulgas ei ole. Ta elas meie külas, tal olid oma tegemised ja unistused. Ta rääkis vana aja lugusid ja andis edasi pärimusi. Võib ka nii olla, et üks inimene ütles ühe lause, teine teise ja niiviisi saabki loo kokku. Inimesed meenutavad enamasti alati head, halba ei räägita kunagi.” Kogumiku tahab Eevi sügisel valmis saada ja trükki anda.
Liivi muuseumis peetud aabitsaesitlusel ütlesid Pala kooli õpilased tragile naisele, et aabits on nüüd olemas, oleks vaja ka lugemikku ja et kas ta võtaks selle töö ette. Eevi naeratas salapäraselt ja lubas sellele mõelda, kui jutukogumik valmis saab. Aga lood lugemikku on tal ju kogumikest omast käest võtta.
Lastele peab kodukandi murrakut õpetama
Nõva külas elav koduloohuviline muusik Eha Uusen on Kodavere murraku aabitsat lugenud ja tal on selle ilmumise üle tõeliselt hea meel. “Lastele peab kodukandi murrakut õpetama,” on tema sõnum.
Uusen lisas, et Eevi Treial on koos abilistega suure töö ära teinud. Talle meeldib väga ka aabitsa kujundus, see on lastepärane ja kutsub süvenema. “Eestis peavad piirkondade murrakud alles jääma,” kinnitas naine.
HELVE LAASIK
