Ka poliitika, valimisvõitlus muutub aina enam loosungite, piltide, klippide konkurentsiks, mida vormivad reklaamiagentuurid oma reeglite järgi. Tulemusena tunneb inimene, valija end piiratuna värviliste piltide, hüüdlausete ja lubaduste virvarrist, milles eristuste tegemine, oma ja õigena tunduva leidmine tundub võimatuna. Nii kasvab vähehaaval nende hulk, kes löövad sellele virvarrile ja tervele poliitikale käega ning ei lähegi valima. Kes valivad, lasevad end sageli meelitada kaunitel lubadustel, mõjuvatel lausetel, meeldivatel mehistel või naiselikel nägudel. Valimistest on saamas, ehk juba saanud erakondade ja maailmavaadete võistluse asemel reklaamitegijate ja muidugi reklaamitellijate ning nende raskete rahakottide võistlus. Tegelik Eesti oma probleemidega jääb varju, asendub reklaamide-loosungite virtuaalse Eestiga.
Kuid ometi ei kao tegelik Eesti kuskile. Eesti, mida peetakse üheks endise Idabloki kõige edukama majandusega maaks, millest on saanud Euroopa Liidu ja NATO liige, kus on praegu ehitusbuum ja kus võib tänavatel näha aina enam luksusautosid. Tallinn, Tartu ja Pärnu uuenevad ja euroopastuvad, palgad tõusevad, eestlased käivad puhkamas Bali saarel ja Brasiilias…
Särava pinna all
Seda edukat Eestit vaadates võiks nagu tõesti öelda: “Sellist Eestit me tahtsime”. Kuid ei tohi unustada, et seltskonnakroonikate Eesti särava pinna all on ka teine Eesti. On probleemid, mured, isegi hädad. Isegi viletsus. On Eesti, mis on Euroopas ühel esikohal HIV-viiruse kandjate, alkoholi tarbimise, kuritegevuse ja õnnetuste, jooksevkonto defitsiidi, erasektori laenukoormuse, koolidest väljalangevuse, vangide suhtarvu ja sotsiaalse kihistumise poolest. Neisse probleemidesse süvenemine tekitab tõsiseid küsimusi. Kas Eesti majandusbuum jätkub ka tulevikus? Kas meie probleemid lahenevad iseendast senise majandus- ja sotsiaalpoliitika jätkudes või peaks kurssi muutma? Kui kurssi muuta, siis kuidas?
Tõsisemaid arutlusi selle üle kohtab valimispropagandas ja ka valimisdebattides haruharva. Ja ometi kostab asjatundjate kirjutistes aina murelikumaid noote. Kompetentsed majandusinimesed leiavad, et Eesti majandus on kriisi lävel. Sotsioloogid hoiatavad vähese iibe ja oskustööliste lahkumise eest. Meedikud hoiatavad alkoholitarbimise kiire kasvu saatuslike tagajärgede eest. Haridustöötajad ja teadlased hoiatavad haridustaseme languse eest, selle eest, et senise hõlptulule (“rohkem raha taskusse!”) orienteeritud poliitika jätkudes kaotab Eesti võimalused saada innovatiivseks, teadmispõhise majandusega riigiks. Siinseid arenguid jälgivad välismaalased imestavad, kuidas küll on meie poliitikute ja meedia tähelepanu keskmes üks vana monument Tallinnas ja on mures selle pärast, et Eesti rahvuslus tähendab ennekõike Vene-vastasust. Sõjandust tundvad inimesed imestavad, miks paisutatakse Eestis sedasama Vene-vastast retoorikat, kuid ei muretseta korralikku relvastust, jättes meie kaitseväe enamvähem 1944. aasta tasemele.
Rasked valikud
Need on probleemid, millele tuleks mõelda, millele otsida lahendusi enne valimisi. See tähendab, et tuleb reklaamiklippide ja loosungite alt näha erakonna tõelist nägu ja teha valik. Tingimata teha valik, minna valima, sest ainult nii saame mõjutada oma riigi tulevikku. Tuleb leida võtmeprobleemid, mille lahendamine aitaks lahendada ka teisi. Minu jaoks on võtmeprobleem meil valitsev naiivne, loosunglik individualismi-ideoloogia ja sellest tulenev ühiskonna kihistumine ja lõhenemine. Solidaarsuse puudus, mis segab kõigi teiste probleemide nägemist ja lahendamist. Ning sellepärast, mõnegi kolleegi ja sõbra hämmastuseks ei löö ma poliitikale käega.
Eestit ootavad ees rasked valikud, võib-olla majanduslangus, mis nõuab meilt ohvreid ja loobumisi. Selleks on suuteline ainult solidaarne ühiskond, nagu on näiteks Soomes. Olgu tõustes targa, tulevikku vaatava planeerimise ja investeerimise tulemusena üheks Euroopa kõige edukamaks riigiks või saades jagu Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemisele järgnenud majandusraskustest.
JAAN KAPLINSKI,
kirjanik, sotsiaaldemokraat
