Lähenev jõulukuu toob akendele pisikesed sussid ning üha enam räägitakse jõuluvanadest ja päkapikkudest. Detsember on vähemalt ühele tegelasele kõige kiirem kuu aastas. See on jõuluvana, kes tuleb igal aastal hoolimata riigikorrast ja ühiskonnas valitsevatest pingetest.
Olavi Annuk, meie maakonna üks tuntumaid jõuluvanasid, alustas selle tööga aastal 1967. „Mäletan, kui olin väike poiss ja käisin esimeses klassis. Tulid jõulud ja ma ei saanud peole minna, sest ei olnud uusi riideid. Jäin koju ja nutsin nurgas truubi ääres. Vanaema tegi jõulupuu ja riputas sinna külge lisaks küünaldele ka sibulõunad ja piparkoogid. Tema pidas jõule, olgugi et oli nõukogude aeg,“ meenutas Annuk.
Nii nagu jõuluvanade puhul ikka, tuleb kõiksuguste ootamatustega arvestada. „Esimene jõuluvana mängimise kogemus oli siis, kui mu tütar oli poolteiseaastane. Olin Põltsamaa lasteaias jõuluvana tegemas ja tema tuli luuletust lugema. Ta vaatas mulle silma sisse ja kui paki kätte sai, läks saali minu vastu istuma. Jagasin paljudele lastele kingid juba kätte, kui ta kihutas nagu püssikuul minu põlvede vahele ja ütles, et issi, ma tahan pissile!“
Jõuluvana riietus ei ole oluline
Väikesed lapsed usuvad tema sõnul jõuluvana, kuid vanemate lasteaiarühmade lapsed hakkavad juba suure kotiga taadis kahtlema. Kuid on olnud ka 13-aastaseid, kes kõigest hoolimata jõuluvanasse usuvad.
Olavi Annuk arvab, et ka täiskasvanutel tasuks habemikku uskuda. „Jõuluvana on sümbol, kes tuleb igal aastal koos ootuste ja lootustega. Meil on alateadvuses, et tuleb keegi, kes toob meile midagi, aga see ongi reaalne, et ta tulebki,“ rääkis jõuluvana. Tema kinnitusel on olnud juhuseid, kus inimene on ka ise endale pakke teinud.
„Käisin ühe korra jõuluvanade kokkutulekul ja mulle ei meeldinud see üldse. Mõnel olid kallid mundrid, aga jõuluvana peab olema selline, et laps ei mäletaks järgmisel päeval mitte jõuluvana riietust, vaid seda, mida ta rääkis,“ avaldas Olavi Annuk arvamust. Tema sõnul võib jõuluvana selga panna ka kõige lihtsamad rõivad. „Olen oma lastele ja lastelastele õpetanud, et kui seltskonda lähed, siis võid ühele kotile augud sisse lõigata ja keskelt kinni õmmelda ja teisele kolm auku teha ning selle kuueks muuta. Kui järgmisel päeval keegi ei mäleta, mis sul seljas oli, siis oled õige mees. Igale lapsele räägin isemoodi, see oleneb vanusest,“ kinnitas jõulutaat.
Žiguliga sõitev jõuluvana
Teenekas jõuluvana peab oskama vastata nii laste ootamatutele kui ka klassikalistele küsimustele. „Nad küsivad minu käest kõike. Sageli uuritakse, mida jõuluvana suvel teeb. Ütlen lastele alati, et nad peaksid meeles, et lühikese ajaga tuleb tohutu töö ära teha ja sellepärast ei tee ma muud, kui magan ja jagan päkapikkudele korraldusi ning loen aegsasti laste saadetud kirjad läbi,“ rääkis jõuluvana.
Lisaks märkavad väikesed tähelepanelikud silmad ka seda, millega jõuluvana sõidab. „Ükskord ühes peres ei tulnud ma selle pealegi ja ilmselt ka ema unustas ära, et lapsed mind läbi akna tulemas näevad. Laps oligi öelnud, et jõuluvana polnudki põtradega, vaid sõitis Žiguliga õue. Räägin siis lastele, et läbi pori ei ole kerge tulla. Vahel olen neilt küsinud, kas nad on reklaamides lendavat jõuluvana näinud. Siis olen öelnud, et minu põdrad on nagu helikopterid, kellel tiivad küljes,“ pajatas jõulumees.
Tihti satuvad väikesed lapsed jõuluvana nähes pabinasse ja unustavad ka ilusti pähe õpitud luuletuse. „Siis ei tohi nõudma hakata, vaid jutt tuleb mujale viia. Olen viimasel ajal palunud lapsel näiteks issi kaasa võtta. Rituaal peab olema lõbus,“ rõhutas Annuk. Tema kinnitusel tuleb lastesse sisendada optimismi ja ei tohi unustada ka häid soove. „Oma sõnade ja käitumisega pead kõik hea edasi andma. Mõned lapsed on nii andekad, soojad ja vabad. Siis mõtlen tihti, kui palju häid inimesi meie ümber on.“
Vaikiv ja laulev daam
Nagu lastega, on oluline kontakti saada ka vanemate inimestega. „Olen käinud ka hooldekodudes jõuluvana tegemas. Siinsamas Elukaares oli juhus, kus kinke jagades märkasin Leidat istumas. Ütlesin, et Leida laulab mulle täna. Heli Raevald ütles seepeale, et Leida ei räägi mitte kellegagi. Vaatasin Heli poole ja ütlesin uuesti, et Leida laulab mulle. Läksin tema juurde, laskusin põlvele, silitasin ta kätt ja hakkasin rääkima. Vanad inimesed mäletavad oma lapsepõlve hästi. Meenutasin koos temaga, kuidas ta esimest korda Inglilaulu laulis, kirjeldasin riideid. Nägin sünniaja järgi, et ta pidi kirikulaule oskama. Ja Leida hakkaski laulma. Juhataja ja teine töötaja seisid ja imestasid,“ rääkis kogenud jõulumees, kes õppis enda sõnul vanematega inimestega suhtlema Venemaal.
Teeneka jõuluvana tööaeg on juba praegu pea terveks detsembriks broneeritud, kuid vabu aegu veel siiski on. „Esimesed tellimused tulid 14. septembril. Need, kes eelmisel aastal ilma jäid, olid sel aastal esimesed. 24. detsember on kinni mis kinni,“ nentis Annuk.
Kuigi Jõgeva linnas ja ümbruses pole kedagi, keda jõuluvanaks maskeerunud Olavi Annuk ei tunneks, tõdes ta, et jõuab tihti ka võõrasse perre. Siis tuleb uurida, millega pere tegeleb. „Tuleb osata küsida,“ rõhutas Annuk.
Kuid üle ja ümber ei saa jõuluvana töötasust. Tema kinnitusel ei ole see talle üldse oluline. „Mulle on öeldud, et miks ma nii teen. Eelmisel aastal võtsin euro paki pealt. Tänavu pakkusid esimesed helistajad kaks eurot pakilt,“ rääkis mees, kelle hind sõltub sellest, mida pere talle pakub. „Raha ei ole selle juures oluline, mulle on tähtsam näha oma tuttavate ja töökaaslaste lapsi ja lapselapsi,“ tunnistas mees. Ainult 24. detsembril on oluline, et graafikust maha ei jääks.
Jõuluvana töö algab kella kolmest pärastlõunal. „Mina tahan alati kella neljast õhtul alustada, siis on juba pime. Ühele perele tuleb umbes tund arvestada, lisaks liikumine ühest kohast teise. On olnud olukordi, kus olen alustanud Jõgeva linnast, läinud Patjala külla, siis tagasi linna, siis Laiuse metskonda ning viimaks tagasi linna,“ rääkis ta.
Kingitused on muutunud tagasihoidlikuks
Teenekas jõuluvana on tähele pannud, et tihti on suurtel perekogunemistel ka palju kingipakke. „Siis on loomulik, et kui ühele pereliikmele on kuus kinki, siis nii palju luuletusi tal ei ole. Olen vahepeal öelnud, et pange laste kingid ühte kotti kokku. Kõige halvem on laste suust kuulda lauseid, et tal olid juba mingid asjad olemas, mis ta nüüd kingiks sai. Siis mõtlen, et miks inimesed omavahel kinkide osas ei konsulteeri,“ märkis Annuk. Tihtilugu saab pereliige keskmiselt kaks kuni kolm pakki. Kuid aastate jooksul, mil ta on jõulumees olnud, on muutunud palju. „Vahepeal oli aeg, kus oli palju kalleid kingitusi, nüüd on tagasihoidlik tendents jälle tagasi. “Ta on märganud sedagi, et mitte kõigil peredel pole suuri võimalusi. See kajastub ka jõuluvana kutsumises ja töötasus. „Mul ei ole kindlat taksi ja ma võtan, mis mulle pakutakse, sest raha ei ole siin oluline,“ rõhutas Annuk.
„Ärkamisajal olid kingitused uhked ja toredad, nüüd on see kõik tagasi tõmbunud, ülepakutust enam ei ole,“ rääkis ta, avaldades samas arvamust, kalli tehnika võiks kätte anda muul ajal, mitte jõulude puhul. „Mõnikord on ukse taga öeldud, et jõuluvana kingikotis on arvuti ja sellega tuleb ettevaatlikult ümber käia. Olengi ettevaatlik, aga küpsisepakk on ju sama õrn. Kui sellega vastu uksepiita lähen, on ka pakk katki.“
Tagasihoidlikkuse naasmine on tema arvates seotud ka muutustega ühiskonnas. „Praegu on poliitiline pinge ka suur, paljud ütlevad, et mis jõulud need on. Mõni tuleb linnas vastu, kelle juures olen aastaid käinud, ja ütleb, et ära pahanda, aga tänavu ei saa pere jõuluvana kutsuda. Siis olen vastanud, et jõuluvana ilma kutsumata ei tulegi, aga teen nalja, et jõuluvana võib-olla ei tule, aga äkki mina tulen,“ rääkis naerdes jõulumees, kes on olnud taasiseseisvunud Eestis esimene Jõgeva vallavanem. Küsimusele, kas rohkem tööd teeb jõuluvana või vallavanem, vastas ta veendunult, et jõuluvana. „Tema külvab igal sammul headust, ta tuleb harva ja teeb oma tööd põhjalikult ega käi ringi nii, et nagu on olemas ja ei ole ka. Jõuluvana on olemas.“
Ka tänavu jõululaupäeval tööl olev Annuk sõnas, et oma kodus algab jõulupidu siis, kui tema koju jõuab. „Mina pean jõule kõigi nendega, kelle juures käin, need on minu jõulud. Meie jõuluvana tuleb siis, kui kuskil üheksa paiku õhtul koju tulen. Minu jaoks on jõulud psühholoogilised: jõuluajal on kõige pimedamad ööd ja siis hakkab jälle valgemaks minema. Hakkab ootus, et päevad lähevad pikemaks ja ei ole kurba tunnet, et homme on veel pimedam kui täna,“ rääkis teenekas jõulumees.
MERIKENE ANNUK, tütar
Ta väga armastab jõuluvana olla, sest mis teeb meele veel paremaks kui rõõmsad lapsed ja vahetu laste rõõm. See on küll väga väsitav töö, kuid teistpidi saab sealt edaspidiseks suure koguse positiivset energiat. Ta teeb seda tööd tõesti südamega. Tööstaaž on tal väga pikk. Arvan, et 50 aastat kindlasti.
Väikesi lapsi armastab ta üleüldse väga. Võtab hea meelega hoiule nii oma lapselapsi kui ka võõraid, näiteks laste sõprade lapsi. Naljatledes öeldakse, et meil on seal jõe ääres täielik „Kodus ja võõrsil”.
Eks mõned lapsed on jõuluvana ees pelglikumad ja mõned julgemad. Talle väga meeldivad need lapsed, kes on õppinud ära ilusad ja pikad luuletused ja südamest ootavad jõule ja jõuluvana. Ja veel rohkem meeldivad need, kes hakkavad jõuluvana ees omaloomingut kokku luuletama. Näiteks eelmisel aastal ütles üks väike uhke tumepunase kleidiga tüdruk jõuluvanale, et tema teab kohe kahte luuletust! Esimese luges ette, mille ta ära oli õppinud, aga teisena hakkas laulma: „Hommikuti asja must ei saa, kui sind pole lähedal, po-le lä-he-dal“. Jõuluvana töö on küll selline hingeline, aga alati käib ikka nali ja naer ka kaasas!
Kuna mina olen fotograaf, siis saan ka mina sellest toredast ajast osa. Teen lasteaia jõulupidudel pilte nii peost ja melust kui ka peredest.
Jõuluaeg on väga kiire. Päevas on mitu üritust ja sõitu, teinekord on ka vahemaad päris pikad… Esimesed tellimused pannakse kinni juba septembrikuus. Paljud teavad, et viimasele hetkele jääda ei maksa.
Meie kodune jõuluõhtu on ikka nii, et isa saab peolauda alles õhtul hilja. Mõnikord on ka jõuluvana meil juba ära käinud.
KERTTU-KADI VANAMB
