Lõpuks on ka opositsioon ehk Keskerakond ja Rahvaliit hakanud rääkima tööpuudusest. Ja heade kolleegide Mai Treiali ja Maarika Tuusi sõnavõtud-kirjutised on sellel teemal üsna värvikad. Erinevus on selles, et ennemalt räägiti kõigist hädadest võrdselt, vaat’ et California maavärisemiseni välja, aga nüüd on jutt tööpuudusest muutunud valjemaks. Ja selleks on põhjust: kõigepealt sellepärast, et tööpuudus on tõepoolest paraku liiga paljusid inimesi puudutav teema, millest pole võimalik mööda vaadata. Ja teiseks sellepärast, et valitsuserakonnad – Reformierakond ja IRL – on selgelt öelnud: suuremat, valusamat ja tähtsamat probleemi kui tööpuudus täna Eestis ei ole.
Ega ma rõhutagi, et näiteks euro pole üldse mingi probleem: nagu Toots ütles Kiirele oma poja kohta – tuleb millas ta tuleb, aga ükskord ta ikke tuleb. Ja see (st euro) on väga hea asi, aga tööpuudusega võrreldes teisejärguline.
Nii et pole siin kolleegidele midagi ette heita, et nad probleemi märganud. Tubli. Aga häda on selles, et ei Keskerakond ega Rahvaliit pole suutnud midagi öelda selle kohta, kuidas inimestele tööd leida. Hala “kui kole kõik on ja kõik puha valitsuse süü” ei anna meile midagi. Tallinna “tarkpeade“ poolt loodud “reisisaatjate kohad” on sulaselge mõnitamine: paarisajale inimesele antakse rohelised joped selga ja pannakse bussidesse sõitma. Mingit tööd nad ei tee ja kahe sihukese ringisõitja pealt lastakse üks bussijuht lahti. Muud ettepanekud: tõstame töötute abirahasid, pikendame nende maksmist jne on lihtsalt udujutt, sest kuidagi ei öelda, kust see raha võetakse. Aga võetakse see tegelikult kõigi teiste inimeste taskust, kellest paljudel pole täna elu kah kuigi kerge.
See ei-tea-kust-võetava rahaga praalimine on läinud nii hulluks, et Eesti kõigi aegade parimaid rahandusministreid rahvaliitlane Aivar Sõerd ja Riigikogu rahanduskomisjoni esimees Tarmo Mänd ei saanudki midagi muud teha, kui sellest õhumüüjate erakonnast ära tulla ja Keskerakonnast suure kaarega mööda minna. Sest vastutustundeline poliitik, kes majandust ja rahandust vähegi tunneb, lihtsalt pidi Reformierakonda tulema. Mitte sellepärast, et siin tehakse lihtsaid ja meeldivaid otsuseid, vaid sellepärast, et siin tehakse ainsaid otsuseid, mis aitavad riiki ja mis koos IRL-iga ainsatena annavad inimestele nende töö tagasi.
Valitsuskoalitsioon on 2009. aastal, – siis, kui kriis oli alles süvenemas – saanud tööle tagasi 28 286 töötut. Just nimelt tööle, mitte savisaarlike busside peale “reisisaatjatena“ mööda linna kõõrutama. Vaagides seda, mismoodi majandus kulgema hakkab ja mismoodi valitsus seda edendada saab, oleme välja öelnud: sel aastal tuleb uusi töökohti – 41 000. Muidugi on seda vähem kui vaja, aga need töökohad on uue tõusu stardiks ja need on reaalsed. Eriti tähtis on silmas pidada, et vaid kümmekond tuhat kohta luuakse riigi enese poolt, ülejäänud aga sünnivad erafirmades. See tähendab, et need on sellised, mis maksumaksja raha ei kuluta, vaid hoopis vastupidi: aitavad läbi eelarve neid, kes riigi toetust veel vajavad.
Kas see ennustus on reaalne? Sajaprotsendiliselt ei saa kunagi millegi peale kindel olla ja seda eriti oludes, kus meie tarbijad (välismaalased) on majanduslikult veel üsna viletsas seisus. Aga pole ehk hullu: Euroopa näikse tasapisi toibuvat ja mingeid häid liikumisi võib olla isegi Venemaal. Igatahes on selle aasta jaanuari-veebruari jooksul loodud täpselt 6 843 töökohta ja see tähendab, et prognoositud number on tõsine ja et Reformierakond ja IRL peavad jätkama täpselt selle poliitikaga, mida nad ajanud on, s.t. hooliva turumajanduse hoidmise ja tasakaalus eelarvega. Ja kui siis euro veel kah tuleb, on seegi täiendavaks tõukeks, et tänased kehvad ajad saaksid mööda.
Miski ei sünni iseenesest. Töökohtade loomiseks on samuti vaja tööd teha. Ka valitsusel. Võttes asju tõsiselt nagu seni ja laskmata end häirida krokodillipisaratest. Kui vaatasin seda, kuidas Savisaar kiitis oma justkui-poliitikat tööpuuduse asjus, meenus see, mida tähendab väljend “krokodillipisarad”… Asi nimelt on selles, et krokodillil hakkab silmadest vesi jooksma siis, kui ta oma ohvrit sööb.
iii
IGOR GRÄZIN, Riigikogu liige, Reformierakond
