Võtmeküsimus 1. mai mõttetalgutega seoses on, mis nende käigus tekkinud ideedest edasi saab. Mõtelda on mõnus, ütleb laulusalm, kuid vaevalt maksab asja nii suurelt ette võtta, kui see ainult mõtlemise ja rääkimisega piirduks.
Pakun välja kolm soovitust, kuidas tagada, et 1. mail mõttekodades räägitu sinnasamasse vedelema ei jääks.
Esimene soovitus: mõtleme esmajoones asjadele, mida ise suudame ära teha, ja vähem sellistele, mille elluviimine sõltub nendest, keda arutelus pole. On ju ettevõtmise nimigi Teeme, mitte Tehtagu ära.
Miks? Kõige kindlamad saame olla iseendale. Kui laome ülesandeid teistele (valitsusele, meediale, koolidele, Teeme ära organiseerijatele…), ei tea me, kas nad suudavad või tahavad neid täita või kuidas nad üldse nendest aru saavad.
Plaanid ei pea olema grandioossed
Mitte iga plaan ei pea kohe maailma muutma. Võib-olla otsustatakse ühiselt mõni räämas paik korda teha või kohalikke vanainimesi kevadistel aiatöödel aidata. Võib-olla käivitatakse midagi rahvaülikooli taolist, kus igaüks saab teistele õpetada seda, mida ta oskab, olgu siis siidimaali, rootsi keelt või joogat. Võib-olla lepitakse kokku, kuidas autoomanikud saavad aidata jalameestel vajalikud kaugemad käigud teha.
Võib küsida, miks on niisuguste asjade kokkuleppimiseks üleriigilisi talguid vaja – selliseid plaane tehakse ja viiakse ellu ju niigi. Nii on, ja ega Minu Eesti algatus tähendagi, et muul ajal mõelda ei võiks. Mõttetalgud on võimalus kaasata suurem hulk inimesi ning teha see ära nüüd ja kohe, mitte oodata, et kui me äkki kunagi kokku saame, siis võiks selle teema ka üles võtta…
Teine soovitus: keskendume ainult küsimustele, mis meid tegelikult huvitavad.
See võib kõlada enesestmõistetavalt, aga küllap oleme kõik istunud igavatel koosolekutel, kus jahutakse ehk isegi olulistel teemadel, aga ilma, et see kellelegi päriselt korda läheks. Kui koosolek läbi, oleme tüdinud ja rahulolematud ning teeme, et sellest kiiresti eemale saame.
Ilmselt suudame kõik erinevatel teemadel täitsa viisakat juttu veeretada, kui meil aga tegelikult selle peale silm särama ei hakka, ega siis ka tegusid järgne. Ärme siis raiskame 1. mail aega niisugusteks tühijuttudeks, vaid püstitame küsimused, mis meid päriselt puudutavad. On väga tõenäoline, et see, meil meile muret teeb, on tegelikult ka kellegi teise probleem.
Ning kolmas soovitus: jälgime, et igale mõttele sünniks ka realistlik tegevusplaan.
Muidugi, mitte iga mõte ei saa 1. mail „valmis“ – arutledes võib selguda, et peame veel infot juurde koguma, teisi inimesi kaasama, rahastust otsima või muud sellist. Oluline on aga, et me järgmised sammud läbi mõtleksime.
Hoidumaks unistamisega liigselt pilvedesse tõusmast, on abiks küsimus „kuidas?“ Mitte et peaksime teiste ideid maha tampima („See pole nagunii võimalik”), vaid küsima ja aitama kaasa mõelda, kuidas see võimalikuks saaks.
Koostöös on suur jõud
Eelnev ei tähenda siiski, et 1. mail peaks mõtlema ainult iseenda tegemisvõimaluste piires. Loogiline, et suured asjad vajavad ka teiste panust, olgu need siis avalik võim, ettevõtted, kodanikuühendused, meedia, koolid või teised. Minu Eesti suureks eeliseks ongi esiteks see, et kokku tuleb inimesi kõigist neist ja teistestki gruppidest.
Ka ei lõpe asi 1. maiga. Arvatavasti tulevad sarnased asjad jutuks mitmetes kohtades. Tänu internetile saab eri mõttekodades räägitut hiljem omavahel kokku viia, edasi arendada, partnereid leida jne.
Ent eelnevad kolm soovitust tulevad kasuks ka selliste mõtete puhul, kus vajame teiste abi: mõtleme läbi, mis saab olla meie roll selle juures, keskendume ainult olulisele ning muudame oma ideed konkreetseiks. Peamine: ärme ise laseme oma headel mõtetel kaotsi minna või ainult plaaniks jääda.
Mõttetalgute edukust mõõdetakse neist sündinud tegudega ja see on kõige enam osalejate endi kätes. Olen veendunud ka selles, et lisaks tulemustele tegude näol on mõttetalgutelt saada enamatki: kuulda huvitavaid arutluskäike, saada uusi teadmisi, leida uusi arukaid tuttavaid ja õppida. Näiteks seda, kui palju on võimalik koostöös korda saata.
iii
Urmo Kübar, Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu juhataja
