Aasta tagasi tõrjusid mõned skeptikutest liiklusasjatundjad meedia vahendusel plaani liiklusjärelvalvet suurendada väidetega, et see ei anna tulemusi – liikluskultuur kujuneb ise aastatega ning tuleb oodata veel vähemalt viis kevadet, et liiklus muutuks ohutumaks.
Tänaseks saavutatud tulemused osutavad, et astutud sammud õigustasid end – traagilised statistikanumbrid on märkimisväärselt vähenenud ning näha on ka seda, et liiklus on rahunenud. Kas muutused on jäävad, seda ei julge väita, kuid säästetud elud ning vähem õnnetusi on julgustavad, et edasi pingutada. Iga elu on väärtus, iga ärahoitud õnnetus on võit.
Liiklusõnnetus on hoolimatuse tagajärg
Võrreldes 2008. aasta esimese poolaasta statistikat möödunud aastaga, saame öelda: liikluses on hukkunud 30 inimest vähem, vigastatute arv on 543 võrra väiksem ning vigastatutega liiklusõnnetuste arv on langenud 1270-lt 921-ni – vahe 349!
Tuginedes tehnikaülikooli teadlaste arvutustele, võime hinnanguliselt öelda, et paranenud liiklusolukord on Eesti ühiskonnale selle aasta esimese viie kuuga hoidnud kokku ligi 300 miljonit krooni. Taolisest kiretust ja küünilisest rahaarvestusest on tähtsam, et paljud perekonnad on pääsenud tragöödiast, mis nende elu igaveseks võinuks muuta.
Enamasti ei ole õnnetused paratamatus, vaid hoolimatuse ja ettevaatamatuse tagajärg. Riik peab reageerima ohtlikele muutustele. Liiklusõnnetuste arv on alates 2000. aastast kuni eelmise aasta keskpaigani näidanud kasvutendentsi, mille üheks põhjuseks on olnud autode arvu ja liikluse intensiivsuse kasv. Seda enam oleksid otsustajad juba ammu pidanud muutuma tähelepanelikuks, mitte lootma evolutsioonilisele liikluskultuuri arengule, mis viisaastakuga probleemid lahendab. Hukkunute arvu kasvamine oli signaal, et elu kulgeb soovimatus suunas ning vaja on otsustavat sekkumist.
Tegelda tuleb põhjustega
Retsept on lihtne: asjaga tuleb tegelda. Liiklusturvalisuse kolm tugisammast on inimeste teadlikkus, korralik infrastruktuur ning hästi korraldatud liiklusjärelvalve. Möödunud aastal analüüsisime liiklusõnnetuste ja hukkumiste põhjusi ning otsustasime, et vaja on tegelda kõigi peamiste põhjustega. Suured kiirused, joobes juhtimine, autode turvavarustuse mittekasutamine – need probleemid tuleb kontrolli alla saada. Tänu intensiivsemale ja mõtestatumale liiklusjärelvalvele on meil kolmandiku võrra vähem hukkunuid. See näitab, et valikud on olnud õiged ja politseinikud on teinud head tööd. Kuid ka seda, et inimesed on mõistnud turvalise liikluskäitumise olulisust ja sellega seotud riske. Liiklejad on muutunud politseiametnikele liitlasteks ohtlike liiklushuligaanide ohjeldamisel. Paljud on helistanud ja teavitanud uljastest kihutajatest ja tõenäolistest roolijoodikutest. Sellest on olnud palju abi. See on ka kindel märk, et inimesed toetavad tehtud valikuid.
Karistus peab olema mõjus
Üheks vaidlusaluseks küsimuseks on kujunenud liiklusrikkujate trahvimine. Politseid on süüdistatud trahvimasinaks muutumises, kes karistab võimalikult palju ja võimalikult suurelt. Õigus on küll see, et karistusi on määratud rohkem, kuid see on intensiivsema liiklusjärelvalve ja seega sagedama rikkumiste avastamise tulemus.
Jutt võimalikust karmist trahvist on üle paisutatud. Statistika näitab, et esimesel poolaastal määratud trahvid on keskmiselt 44 protsenti maksimaalmäärast. Eelmise aasta samal perioodil, kui liiklusjärelvalve intensiivsus polnud veel kasvanud, oli sama näitaja 48 protsenti.
Eesmärk ei olegi kedagi maksimaalselt trahvida. Tähtis on, et tegu ja tagajärg oleksid vääramatus seoses – kui on rikkumine, saabub ka sanktsioon. Karistus peab olema proportsionaalne vastavalt rikkumisele, mõjus ning muidugi seaduslik. Vahel aitab rahatrahvi asemel arestimaja, sõiduki konfiskeerimine või lihtsalt hoiatus. Vahel on vaja aga hoopis muud – koolitust või šokiteraapiat. Politsei on oma tegevuses viimasel aastal küll otsustavam, kuid järgib rangelt õiglase ja sobiliku karistuse printsiipi.
Liikluspakett korrastab sanktsioone
Praegu on Riigikogu menetluses niinimetatud liikluspakett, millega korrastatakse sanktsioone liiklusrikkumiste osas ning luuakse regulatsioon kiiruse automaatkontrollikaamerate kasutuselevõtuks. Samuti soovime muuta kiiremaks rikkumiste menetlemist. Hetkel nõuab väärtegude protokollimise kord ebamõistlikult palju aega. Nende muudatuste jõustudes muutub liiklusjärelvalve veelgi tõhusamaks, seda nii politseiametnike kui ka rikkujate jaoks.
Ühes on skeptikutel siiski õigus. Liiklusjärelvalve tõhustamine on vaid üks abinõu liikluskultuuri parandamisel, mis jääb poolikuks ilma teiste liiklusturvalisuse eest vastutavate riigiasutuste, kohalike omavalitsuste, haridusasutuste ning kodanikuühenduste panuseta.
Suve hakul Riigikogu poolt heaks kiidetud turvalisuspoliitika põhisuunad, mis rõhutavad just koostöö olulisust, süvendavad meie veendumust, et selle eesmärgi poole ei püüdle siseministeerium üksi. Turvaline liikluskultuur, mille poole ka Eesti aktiivselt pürib, algab ennekõike inimeste teadlikkusest ja vastutusest, korralikest ja turvalistest teedest ning alles seejärel hästi korraldatud liiklusjärelvalvest. Ühiselt tegutsedes suudame parandada liikluskultuuri meie teedel nii, et politseijärelvalve ja karistamine on järjest vähem vajalik.
</font>
JÜRI PIHL,
siseminister
