Käes on suur nädal – kristliku kiriku ja kogu maailma suurim püha. Jumal, kes paastumaarjapühal siia ajalikku, inimlikku ilma sisenes, kannab inimeste patu ehk Jumalast lahutatuse karistuse ristile ning lunastab meid me vääramatust hukust.
Ei ole inimest, kes poleks midagi halba teinud. Seda, et kurjategija peab karistuse saama hoolimata sellest, kui palju ta ka head on teinud, seda mõistavad me inimlikud seadusedki öelda. Inimlikud kohtud arvestavad karistuse määramisel mitte heategusid, vaid eelnenud kuritegude hulka.
Aga Jumala kohus ei mõista inimest hukka. Selleks pole mingit vajadust – hukka mõistame end ise. Jumala kohus on selleks, et need, kes andeks paluvad, võiksid osa saada Kristuse lunastusteost. Tema on meie Jumalast eemaldumise ehk patuga tekitatud võla kinni maksnud, tulles ise meie juurde ja kandes meie eest hirmsaimat karistust. Nüüd ei ole me enam kurja orjad, vaid võlglased Jumala ees, nüüd saame andeks paluda.
See kuulutus on aastatuhandetega kõlanud üle kogu Maa. Üle poole maailma elanikest on kristlased. Kui õhtumaa kirikut vaadates võib ehk jäädagi mulje, et see on kõiksugu maailmavaadetes lahustumas, siis hommikumaal on kirik tagakiusamisest hoolimata algkoguduste kombel jõudsasti kasvamas.
Eesti on õhtu ja hommiku vahel, ida ja lääne piiril. Meie rahvas on pidanud vastu mitmete sõdade tõmbetuultes, õppides siia sattunud võõrastelt parimat ja ellujäämiseks hädavajalikku. Kogu meie olemus geneetikast vaimuvarani on siinseilt külalistelt kokku kogutud ja varem olnuga ühendatud.
Igasuguse tarkuse edasikandmiseks on aga möödapääsmatult vajalik, et seda tarkust järeltulevatele põlvedele õpetataks. Kommunistid keelasid vangilaagri ja surma ähvardusel Jumala Sõna õpetamise, sest nad nägid selles ohtu oma ideoloogiale. Samas on ka tehnika progress paljusid pimestanud, pannes uskuma, et asine maailm võib vaimse asendada. Nõnda on üles kasvanud põlvkond, kes pelgab Jumalast kõnelda ega oska enam vahet teha pühal ja argisel.
Aga just meie, Jumalast võõrdunud inimeste pärast ongi Jumala Poeg maailma tulnud. Aastatuhandetega võivad küll muutuda kirjatarbed ja liiklusvahendid, kuid inimene on jäänud samaks. Nagu toona, nii ka nüüd ei ole muud kaljukindlat alust inimese elule kui vaid Jumala Sõna. Nagu toona, nii ka nüüd ei ole kedagi teist, kes võiks me hingele anda hingamist ja rahu, kui vaid Tema.
Meie saatust ei määra mitte niivõrd see, kus me oleme, vaid see, kuhupoole me püüdleme. Põrsa kombel poris püherdada on ju mõnus küll, kuid inimene on loodud püüdlema tähtede poole. Kes silmad argiselt pühale tõstab, küllap see pühaks ka saab.
Õnnistatud pühadeaega teile kõigile!
i
JAAN NUGA, Palamuse koguduse õpetaja ja Kaitseliidu Jõgeva maleva kaplan
