Käisin külas abielupaaril, kes mõlemad on väga töökad ja kelle huvi on ilus ja mugav kodu. Minu arust on see neil juba saavutatud, aga ise nad seda ei arva: plaanis on veel nii palju uut ehitada ja mõnda juba ümber korraldada… Üks perfektsusele vastu töötav nähtus on pääsukesed! Pererahvas lubab neil teiste hoonete räästa alla pesi ehitada, ainult elamu kauni tänapäevaste materjalide ja töötlusega helevalge seina tahaks hoida puhtana. Pääsukesed aga just seda hoonet eelistavad!
Pole teada, kui palju on maailmas kunstnikud oma maale hävitanud, mida teised peaksid šedöövriteks, aga autorile tundus, et midagi on puudu; kui palju kirjanikke on hävitanud oma suurepäraseid kirjatöid, mis nende endi arvates soovida jätsid… Vahel on see juhtunud mõne õnnetu tuju või kellegi mõtlematu repliigi mõjul, vahel vist lihtsalt üleanalüüsimise tõttu.
Mõni väidab, et perfektsust pole olemaski; et kui vahel miski tundub olevat veatu, siis ei pruugi see nii olla. Kaugelt paistvat asjad ilusamad! Kas tasub lõputu tahtejõu ja ajakuluga oma loodut muudkui parandada? On juhtumeid, kus keegi lõi lühikese ajaga mõne teose, mida ta ise eriti ei hinnanud, aga on saanud ometi teiste lemmikuks, lausa hitiks. Kindlasti on ka juhtumeid, kus kaua tehtud kaunikene ei tõuse teistest esile?
Täiuslikkuseni jõuda on raske, aga võib-olla on osa sinnapoole teel. Kõik vist küll seda ei soovi, mõnele piisab mingi ühegi tingimuse täitmisest. Et vaja seda või teist ja rohkemat polegi vaja? Eks see ole elu eesmärgi seadmistega seotud – mõni tahab jõuda tulemusteni, milleks peab väga palju vaeva nägema. Mõnede teiste eesmärgiks on midagi, mis on küllalt reaalne, võib-olla isegi paratamatult saabuv? Et sissejuurdunud rütm, rutiin, eluviis ükskord selleni jõuab, erakordset ei pea ette võtmagi? Aga leivatöögi võib olla suuresti erineva pingutusega, ja kui see nõuab liiga palju energiat, siis mingite muude unistuslike eesmärkide poole püüdlemiseks ei jäägi jõudu?
Soovide täitmiseks on peale tahte ja entusiasmi vaja ka raha. Arvan küll, et meie palgad ei ole võrdelised tehtava töö energiakuluga. Kes seda suudakski korrelatsiooni viia? Aga seda, et madalaim ja kõrgeim palk nii palju kordi ei erineks, selle võiks küll riik ära korraldada. On arenenud riike, kus need vahed on palju väiksemad kui meil. Riigil on ju seadusi loov organ ja protsess on pidev. Kogu aeg luuakse uusi seadusi, enamasti seisneb see olemasolevate seaduste muutmises. Aga seni pole ükski riigikogu püüdnud palkade vahet muuta. Ei piisa ju sellest, kui alampalk tõuseb, aga samas ka kõik muud palgad sama protsendi võrra! Nii ju palkade vahe hoopis suureneb! Vaja oleks alustada ülevalt poolt kärpimist – kõrgepalgaliste ülemakstud osast võiks saada esimene kate alampalgalistele? See samm näitaks kõige paremini ka solidaarsuse taotlemist! Eks peame ka mitteperfektsusest õppima rõõmu tundma! Paul-Eerik Rummol on luuletus “Ebasümmeetria ülistus”, mis mõnes mõttes just ebatäiuslikkusega nõustub…
EHA NÕMM
