Töövõimereformi käsitlemisel on peatähelepanu sellel, kuidas Eestis 100 000 erivajadusega või püsiva terviserikkega inimest tööturule ja ühiskonda tagasi tuua. Samuti tuleb rääkida omastehooldajatest ja erivajadustega laste vanematest, kes ootavad võimalust tööturule naasta.
Riigi ülesanne on luua kodanikele tingimused inimväärseks eluks. Milline on inimväärne elu? Vastus sellele küsimusele on ajas muutuv ning sõltub ühiskonna üldisest arengutasemest. See, mida pidasime normaalseks 30 aastat tagasi, ei pruugi tänapäeval seda enam olla ja paljudel juhtudel polegi. Me ei pea enam normaalseks viia erivajadustega inimesed “silma alt ära”, nagu see oli normiks alles üks inimpõlv tagasi. Eesti ühiskond on jõudnud äratundmisele, et töövõime osaline kaotus ei pea tingimata tähendama inimese aktiivse elu lõppemist, et puue ei pea tähendama aheldatust.
Kui inimene on kaotanud võimaluse teha üht tööd, võib tal olla pärast ümberõpet võimalik töötada mõnes teises valdkonnas. On päevselge, et see kõik ei juhtu iseenesest ja kohe, vaid nõuab riigilt, omavalitsustelt, erivajadusega inimestelt ja ettevõtetelt tahet teemasse järjepidevalt panustada.
Oluline on mõista, et töövõimereform pole eesmärk omaette, vaid vahend liikumaks sidusama ühiskonna poole, mis kasutab ära praegu jõude seisvad ressursid. Ühelt poolt tahame aidata tööturule erivajadustega inimesed, kuid kindlasti tuleb ka jätkata investeeringuid tugiteenustesse, et võimaldada aktiivsesse ellu tagasi pöörduda ka omastehooldajatel ning erivajadusega laste vanematel, kellel see on praegu samahästi kui võimatu.
Omastehooldajad, erivajadusega laste perekonnad vajavad avalikke teenuseid, mis annaksid neile võimaluse õppida ja töötada ning looksid kindlustunde, et erivajadustega pereliige on sel ajal hästi hoitud, temaga tegeldakse ning arendatakse võimaluste piires tema oskusi.
Probleemi lahendamiseks vajame päevakeskuste või nädalakeskuste arendamist maakondades ning seal vajalike teenuste tagamist. Mõistagi on rahalised ressursid piiratud ning investeeringuid ei ole võimalik teha kohe ja kõikjale. Tuleb läbi mõelda, kuidas kaasata nendesse investeeringutesse ka erakapitali, ja arutleda sellegi üle, kas ikka peab suurendama töötukassa administratiivaparaati ning juurutama kalleid kontrolli- ja hindamismehhanisme.
Järgneval kuuel aastal tuleks investeerida just erivajadustega inimestele mõeldud teenuste mitmekesistamisse. Mida mitmekesisem on see teenustepakett, seda kindlamalt liigume ihaldatud põhjamaise ühiskonna poole, kus inimese puudes ei nähta mitte ainult probleemi, vaid ka võimalust. Sest iga kodanik peab tundma, et ta on oma riigile vajalik.
AIVAR KOKK, riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees, IRL
