Mõned formaalsed instantsid seisavad veel ees, aga kindel on, et Eesti Vabariik pääseb meie maailmajao elitaarsesse rahaklubisse ja hakkab elama rahvusvahelise raha euroga. Reformierakond pole euros kunagi näinud omaette eesmärki, vaid majanduse elavdamise vahendit, aga see ei muuda asja: läbi raskuste suudeti eurole üleminek Reformierakonna juhtimisel ära teha. Mida ligilähedastki pole kellelgi viimatistest aegadest ette näha – pärast meie astumist NATO-sse ja Euroopa Liitu.
Valitsus tõestas, et tal oli selge pilt, visioon, mõistus ja võime asju üle finišijoone viia. Kõrvutuseks paar näidet vastaspoolelt. Savisaar üritas Tallinna linnapeana ära maksustada kõik paadid kuni Peipsi ja Pedjani välja. Ega see seletus, et vastavat lollust ära hoidev paber olevat tal sahtlipõhjas ära kadunud, vähem naeruväärne ole. Parim, mida Tallinn suudab tööta inimeste aitamiseks teha, on endiselt neoonveste jagada. Vastandina sellele: riigi abistavate meetmetega, milleks on palgatoetus, ettevõtluse alustamise toetus ja tööpraktika, on selle aasta nelja esimene kuuga loodud üle 6000 reaalse töökoha, aasta lõpuks on neid kümneid tuhandeid.
Keskpartei on täna nii suurelt võlgu, et tal on tekkimas reaalne huvi vastav raha idapoolsetelt sõpradelt saada. Lasteaedade ja spordiringidega hätta jäänud Savisaar ei viitsi isegi vastava ala ministriga kohtuda. Kusjuures mööngem: selleks ei pidanuks ta oma kehva tervist mäest üles minemisega kulutama… istunuks autosse — ja valmis! Aga nüüd tuli Tallinna asi jälle riigil korda ajada.
Pealinna rahaline seis on jõudnud niikaugele, et Savisaar tahtis kehtestada Tallinna linnamaksu alkoholisaadustele ja tubakale. Õppinuks ta koolis ajalugu kasvõi niikaugele, kui tubakas Euroopasse toodi, teadnuks ta seda, et juba Briti rahandusšefi Sir Walsinghami aegadest on aktsiisimaks eksklusiivne täitevmaks ega saa juba majandusteoreetiliselt käia koos lokaalse müügimaksuga, mis on sisuliselt turuplatsi lõiv.
Ma kirjutan Tallinna hädadest mitte virisemise pärast, vaid selleks, et kõik teised Eesti linnad ja külad teaksid, kui hästi on neil läinud. Ja et tegelikult on hea, et meil on valitsus, keda me küll sageli kirume, aga kes suudab. Teeb, nagu ütleb, ja ütleb, nagu teeb. No kujutage ette, mis eurost me saanuks rääkida, kui sellised mõttehiiglased nagu Tallinnas oleksid nüüdsel ajal Eestit juhtima sattunud?
iii
IGOR GRÄZIN, Riigikogu liige
