Juba kolmeteistkümnendat korda kogunesid Peipsi äärde Rannale kooliteatritegijad üle Eesti, et pidada maha kooliteatrite suvekool. See on teatrilaager, mida juba viiendat aastat järjest viimast korda peetakse.
Peakorraldaja Lianne Saage-Vahur ja tema abikaasa Toomas Vahur, kes samuti suvekoolis rakkes oli, rääkisid nagu ühest suust, kuidas igal aastal ütlevad organiseerijad, et seekordne üritus jääb viimaseks. Aga nagu kiuste ei saa nad järgmisel kevadel asja niisama jätta ja nii sõidavad kooliteatrit tegevad lapsed ikka kord aastas Rannale, et kokku saada, tundides tarkust koguda ja teatrit teha.
Neli päeva pikk kooliteatrite suvekool peeti käesoleval aastal 12 – 15 juulil ja kokku oli Rannal üle kaheksakümne lapse ja noore üle Eesti. Osalejate peategevuseks olid tunnid, kus neile jagasid teatris tarvilikke tarkusi äsja koolist tulnud noored teatraalid Marius Pärn, Marju Männik, Anatoli Davtsjuk, Mihkel Ernits ja Rain Mikser.
Kolme päeva jooksul pidid mõneteistliikmelistesse rühmadesse jagatud teatrilapsed välja mõtlema näidendi, mida viimasel päeval teistele ette kanda. Sel korral oli etenduse teemaks “Kõik, mis südamel”. Loomulikult aitasid lapsi ettevalmistustel noored õpetajad ehk professorid nagu Toomas Vahur neid naljatades kutsus.
Põnevad kontserdid
Kolmel laagriõhtul olid kavas erinevad ühisüritused spordivõistlustest ja kontsertidest eripärase missikonkursini Rannaviidikas 2009.
Lianne Saage-Vahur rääkis, et väga meeldejääv oli esimese päeva kontsert, kus laulis tema endine õpilane Toomas Laur koos Marek Sadamiga.
“Kui kontsert lõppes, siis mõtlesin laste nägusid vaadates, et noored ei ole ikka nii hukas kui räägitakse,” sõnas ta meeleliigutust ja isegi pisaraid toonud esinemise kohta.
Erilised inimesed
Mõned aastad tagasi toimus kooliteatrite suvekool kahes vahetuses, kus kummaski oli neli-viissada last. Nüüd on osalejate arv kahanenud kaheksakümnele ja järgi on jäänud üks vahetus, aga korraldajad ütlesid, et mastaapide vähenemine on ainult hea.
“Kui olid neljasajased vahetused, sattus juhuslikke inimesi ka sekka, aga tegelikult pole neid ju vaja,» ütles Lianne Saage-Vahur.
“Kõik lapsed, kes siin on, on kuidagi erilised,” sõnas Toomas Vahur. Suvekoolis käijatest on kujunenud sõpruskond, kes tuleb igal aastal Rannale tagasi ja kuna reklaami ei tehta, siis info võõrasteni ei jõuagi.
Need, kes kooliteatrite suvekoolis käinud, räägivad tabamatust “miskist”, mis sinna alati tagasi tõmbab. Lianne Saage-Vahur küsimusele, mis see on, vastata ei osanud. Ta ütles, et see on justkui elu mõte, millest kõik räägivad ja mida kõik tunnevad, aga keegi sõnastada ei oska.
iii
MARJU UUSEN
