Ideede genereerimise ja julge pealehakkamise poolest on Benderi-nimelistest meestest maailmakuulus satiirikutest kirjanike Ilja Ilfi ja Jevgeni Petrovi välja mõeldud Ostap Bender. Paraku jäid tal enamik mõtteid ellu viimata. Pala kandi taluperest võrsunud põllumajandusteadlane ja sordiaretaja Ants Bender on olnud hoopis sihikindlam.
Jõgeva valla aukodanik Ants Bender on aretanud heintaimede – lutserni, lupiini, punase aruheina ja lamba aruheina – sorte ning juhatanud Eesti taimekasvatuse instituudi aretusosakonda. Rahvusvaheliselt sai Bender kuulsaks happelistel kuivendatud rabamuldadel muruvaiba tootmise tehnoloogia väljatöötamisega.
Jõgevamaa sordiaretuse järjepidevuse kandjal Eesti taimekasvatuse instituudil on tänavu sajas juubeliaasta. Auväärsele tähtpäevale pühendatud raamatu koostamine usaldati asutuse staažikamale teadlasele Ants Benderile, kes paar päeva tagasi 75. sünnipäevani jõudis. Jutuajamist Ants Benderiga (loomulikult vastavalt eriolukorrale kirurgimaskid ees ja kaks meetrit vahet ) alustasimegi tema kokkupandud raamatust.
„Meie instituudi direktoriks saanud Andre Veskioja suhtus raamatu tegemisse positiivselt. Möödunud aasta 15. mail toimus koosolek, kus langetati otsus koostada juubeliks raamat. Algas kiire tööperiood. Arvestama pidi, et raamatu loomisel abiks olevatel teadlastel on suvekuudel kiire tööperiood katsepõldudel ja siis pole neil võimalik kirjatööga tegeleda. Mõtlesime, mis võiks olla raamatu pealkiri.
Arvestades Jõgevale omaseid teadustöö traditsioone ja spetsiifikat, arvasime algul, et pealkirjaks võiks olla „Eesti sordiaretus 100“. Praeguses teadusasutuses on aga katse- ja uurimistöö käinud Eestimaa eri paikades: Sakus, Pollis, Kuusikul, Arukülas, samuti Jõgevamaal Toomal. Nii sündis raamat „Eesti Taimekasvatuse Instituut 100“. Raamat sai paljude alajaotustega, lõpuosas on saja nimekama põllumajandusteadlase elulood,“ selgitas Bender.
Ants Bender Hansu talust
„Taimekasvatuse alged pärinevad kiviajast. Just need mõjutasid inimesi rändavast eluviisist loobuma,“ kirjutab raamatu sissejuhatuses Eesti vabariigi maaeluminister Arvo Aller.
Ants Benderi töökogemused maamehena said alguse tema sünnikodust Hansu talust Vea külast, mis kuni 2017. aasta haldusreformini paiknes Jõgevamaal Pala vallas, praegu on aga Tartumaal Peipsiääre vallas.
„Maal pole tööst kunagi puudus olnud. Lapsena käisin palju karjas. Peenrad vajasid kitkumist ja marjad korjamist, talvel tuli kahemehesaega metsas puid teha,” meenutab Bender, kes oma lapsepõlvest kirjutab eredate detailidega ka 70. sünnipäevaks ilmunud elulooraamatus „Minu konarlik tee“.
Sealt on lugeda ka järgmist: „Hansu talu astus 1949. aastal täiesti „vabatahtlikult” kolhoosi. Imekombel ei olnud mu vanavanemad küüditatute nimekirjas. Mu vanaisa oli kohapealne seltskonnategelane, puhkpilliorkestri asutaja ja esimene dirigent. Ka talul oli omajagu suurust. Põhjust oleks leidnud küll.“
Rääkides oma sünnikodust, kuhu ta vabadel päevadel sageli ka praegu sõidab, toonitab Ants Bender, et ajaloolise mälu põhjal asus see Jõe vallas, mis on tuntud ka Jõevalla nime all.
„Mu isa Voldemar Bender oli elupõline metsamees, abimetsaülem. Töösõite tegi ta talvel hobusega, soojematel aastaaegadel soolomootorrattaga ja hiljem külgkorviga sõidukiga. Tihti istusime mootorrattal koos – ema, mina ja vend. Teist sõiduriista siis maal õieti polnudki.“
Käepigistus Rüütlilt
Kodukandis lõpetas Ants Bender Nõva algkooli ja Pala kooli. Lähim keskkool asus Alatskivil. Seal õppimist raskendasid aga transpordiolud.
„Tegin siis sisseastumiseksamid Räpina aianduskooli ehisaianduse, tänapäeva mõttes maastikuarhitektuuri erialale. Sain sealt väga tugeva erialase hariduse, mille nurgakiviks oli taimede tundmine ja nende nimetuste teadmine nii eesti kui ka ladina keeles. Samuti jäi Räpinast külge põhjalik korraarmastus.
Lõpetasin Räpina aianduskooli talvel. Et sel aastaajal polnud vastuvõttu Eesti põllumajanduse akadeemia statsionaari, astusin kaugõppeteaduskonda, mille lõpetasin 1971. aastal. Diplomi kättesaamisel surus kätt toonane EPA rektor, hilisem Eesti vabariigi president Arnold Rüütel. Rüütliga olen kokku puutunud ka hiljem, sest kuulume mõlemad akadeemilisse põllumajanduse seltsi, kus Rüütel on auliige.”
Sakus Eesti maaviljeluse ja maaparanduse teadusliku uurimise instituudis töötas Ants Bender vanemagronoomina ja oli ka statsionaarne aspirant. Aastad 1977–1980 möödusid praeguses Jõgeva vallas Tooma sookatsejaama juhatajana.
Raamatus „Minu konarlik tee“ nimetab Ants Bender Tooma katsejaama kuulsusrikka minevikuga teadusasutuseks, mis aga eelmise sajandi kuuekümnendatel aastatel hääbuma hakkas. „Kaader oli seal eakas. Katsetehnika ei kannatanud kriitikat. Väga palju tuli tegeleda teemadega, mis polnud teadusega seotud,“ rääkis Bender Vooremaale.
Toomal tuli Benderil muu hulgas parandada elektri- ja torusüsteeme, asendada vajaduse korral kütjat, sõidutada asutuse autoga inimesi arstile ja kaubareisidele. Mõndagi töömeest aitas Toomale siiski värvata piiritus, mida Saksu kesklaborist eraldati ja millel Bender suure klaaspudeliga järel käis.
Adojaani mantlipärija
„Maaviljeluse ja maaparanduse teadusliku uurimise instituudi direktoriks saanud Edgar Tõnurist ei aktsepteerinud eelmise direktori kavatsusi ja seisukohti ja otsustas likvideerida Tooma katsejaama. Nii lõppes ka minu töö Toomal,” meenutab Bender.
Jõgeva sordiaretusjaama kutsus Benderi tööle legendaarne direktor Hans Küüts.
„Ühel päeval tähistati kahe tuntud teadlase Heiti Kotkase ja Aleksander Adojaani sünnipäeva. Põllumajandusdoktor Adojaan, omal ajal üks väheseid doktorikraadiga põllumajandusteadlasi Eestis, oli pensionile jäämas. Nii küsiti temalt, keda ta näeb oma mantlipärijana. Adojaan ütles, et Bender pärib mu kabineti ja peab ka mantli üle võtma. Küllap tuli see avaldus mitmele staažikale teadlasele ootamatult. Ise tundsin, kuidas mu kõrvalestad punetama hakkasid.“
Jõgeva sordiaretuse instituudis oli Bender algul heintaimede sektori juhataja. Küüts määras ta ka oma asetäitjaks, mis tõi kaasa tööülesannete täitmise mitmes vallas, ka varustamises. Heintaimede sektorile õnnestus Benderil soetada kolm Soome päritolu kombaini Sampo 500, mis tõid murrangu heinaseemne kasvatamises.
Saksa föderatiivsest vabariigist õnnestus Hans Ulrich Hege firmast osta masin, mis niitis katselapilt rohtu, kaalus ja kirjutas kaalumise tulemuse paberile, sülitas siis punkri tühjaks ja asus järgmise katselapi kallale.
1985. aastal, kui senine aretusosakonna juhataja Erich Niinepuu Sakusse tööle suundus, edutati sellesse ametisse Ants Bender. Positsiooni olulisust näitas seegi, et aretusosakonna juhataja kabinet paiknes direktori kabineti kõrval.
Villem Ernits kaitsmisel
Kandidaaditöö koostas Ants Bender teemal „Külvisenormi, seemnesegu ja väetamise mõju murukamara kujunemisele turvas-muruvaiba tootmisel.“ Kaitsmisel viibis ka kuulus Eesti keeleteadlane Villem Ernits, kes Tartu ülikooli raamatukogus kõik väitekirjad läbi luges ja praktiliselt ühtegi kaitsmist vahele ei jätnud.
„Kui saalisviibijatele sõna küsimusteks anti, tõusis esimesena püsti just Villem Ernits. Nõukogu välisliikmetele äratas tähelepanu ka tema mõneti ebatavaline rõivastus. Esmajoones teatas Ernits, et dissertant on tema sugulane. Meie kodutalude vahe oligi kaks kilomeetrit ja minu ema neiupõlve nimi oli ka Ernits.
Villem Ernits oli agar sugupuude uurija. Toonasel kaitsmisel kõlas aga sugulaseks mainimine mõneti kahtlaselt, sest Kaukaasia liiduvabariikides olid mitmed väitekirjad kaitstud tänu onupojapoliitikale. Kui kaitsmisprotseduur lindistati ja sellest Moskvasse saatmiseks kaitsmisprotokoll vormistati, soovitati sealt Ernitsa jutt sugulusest välja jätta.“
Kandidaadiväitekirja kaitsmisel oli Villem Ernis ka üks esimesi Ants Benderi õnnitlejaid. Järgmisena õnnitles teda tuntud põllumajandusteadlane, professor Jaan Lepajõe.
„Omaaegset kandidaadikraadi loetakse praegu doktorikraadiks. Taasiseseisvunud Eestis olen kaitsnud ka doktoritöö „Lutserni ja punase ristiku sordid ja nende omadused“. Nii olengi kahe doktorikraadiga mees,” ütleb Ants Bender.
Bender on turvas-muruvaiba tootmise tehnoloogia väljatöötamisega Eestist kaugemalgi tuntuks saanud. Youtube’ist leiab 2011. aastast pärineva video „Jõgeva muru“, kus ta märgib, et esimene murusort jõudis Eestis tootmisesse 1977. aastal vahetult enne Moskva olümpiamänge ja Tallinna purjeregatti, kui palju ehitati. Murusorte oli aretatud ennegi, kuid söödatootmise eesmärkidel peeti esmatähtsaks saagikust.
„Inimesi huvitas muru väljanägemine. Jõgeval on muruaretuseks tugevasti innustust saadud ja selle nimel ka töötatud.”
Küsimusele lemmikmurusordi kohta vastas Bender, et tavaliselt meeldib kõige rohkem see murusort, mille kallal ta parajasti töötab. „Praegu on lemmikuks kink-aruhein, mis on väga omalaadne liik. Sort on katsetamisel Slovakkias. Kui teraviljasorte katsetakse Eestis, siis heintaimede sorte välisriikides,“ selgitas Ants Bender.
Eredad seigad elust
Benderil on huvitav näide ka nn sordiaretusbürokraatiast. Ühe murusordi aretus sai alguse tema kodukohast leitud lamba-aruheinast. Nii oli plaan panna sellele lähtematerjali leiukoha järgi nimeks Vea. Rahvusvahelisel kooskõlastamisel ei läinud ettepanek aga läbi, sest kuskil oli juba aretatud murusort Vega, mis erines vaid ühe tähe võrra.
Ants Benderi pikka eluteesse mahub mõndagi huvitavat ja naljakatki. Muidu igas olukorras vaimuerksal ja hea sõnaseadega mehel tekkis kramp, kui ta pidi koolipoisina etenduses mängima rebast, kelle ainsaks tekstiks oli „Teeme ära“.
Kui ta käis koos vanematega rahvamajas vaatamas Vanemuise mängitud Hugo Raudsepa näidendit „Mikumärdi“, tuli tal koolis pahandusi, sest alaealised ei tohtinud pärast kella üheksat õhtul avalikus kohas viibida, isegi mitte koos vanematega. Sõjaväest tuli aga Bender Nõukogude Liidu relvajõudude meistriks kabekompositsiooni alal.
Bender on kirglik kalamees, Peipsi järvel olnud tema kalastusseltsiliseks Hans Küüts. Praegugi on tal kalapaat Kuremaa järvel. Arvestades Antsu vaimuerksust ja töötahet, on temast põhjust kirjutada edaspidigi. Kui eriolukord lõppeb ning sügisel õnnestub korraldada 19. märtsil koroonaviiruse hirmus ära jäänud Eesti taimekasvatuse instituudi 100. aastapäevale korraldatud konverents, peab auväärne teadlane seal kavakohaselt ettekande teadusasutuse ajaloost.
Ants Bender
Sündinud 21. aprillil 1945 Tartumaal Vea külas
Haridus:
Nõva algkool, Pala Anna Haava nimeline keskkool, Räpina aiandustehnikum, Eesti põllumajanduse akadeemia, Eesti maaviljeluse instituudi aspirantuur, patendi keskinstituut, stažeerimine Svalövi sordiaretusinstituudis Rootsis, Eesti põllumajandusülikooli doktorantuur
Töö:
1964 Saku näidissovhoos haljastusspetsialist
1964–1967 nõukogude armees
1968–1971 Eesti maaviljeluse instituut, haljastusspetsialist
1971–1973 Eesti maaviljeluse instituut, vanemagronoom
1973–1976 Eesti maaviljeluse instituut, statsionaarne aspirant
1976–1977 Eesti maaviljeluse instituut, teadur
1977–1980 Tooma katsejaam, juhataja
1981–1985 Jõgeva sordiaretusjaam, heintaimede sektori juhataja
1986–1992 Jõgeva sordiaretusejaam, aretusosakonna juhataja
1992–2013 Jõgeva sordiaretuse instituut, aretusaosakonna juhataja
Alates 2013 Eesti taimekasvatuse instituut, vanemteadur
Tunnustused:
Eesti maaviljeluse ja maaparanduse teadusliku uurimise instituudi teenetemedal „Külvaja“ (1990)
Eesti vabariigi põllumajandusministeeriumi teenetemedal „Kalevipoeg kündmas“ (1990 ja 2000)
Rootsi kuningliku teaduste akadeemia hõbemedal (2004)
Ülevenemaalise taimekasvatuse instituudi N. I. Vavilovi mälestusmedal (2008)
Eesti vabariigi põllumajandusministeeriumi hõbedane teenetemärk (2013)
Eesti vabariigi maaeluministeeriumi kuldne teenetemärk (2018)
Valitud aastatel 2000 ja 2006 Eesti parimaks põllumajandusteadlaseks
Konkursi „Eesti parim taimekasvatuslik katse ja selle esitlus“ võitja (2013)
Jõgeva valla aukodanik (2017)
Akadeemilise põllumajanduse seltsi auliige (2018)
Loometegevus:
Monograafia „Lutserni ja punase ristiku sordid, nende omadused“, 2000
„Heintaimede sordiaretus ja seemnekasvatus“, 2010
„Minu konarlik tee“, 2015
Hobid:
Aiatöö, metsatöö kodutalus, kalapüük, lugemine, reisimine.
ARVAMUS
Rene Aavola,
Eesti taimekasvatuse instituudi teadlane
Esmakohtumine Ants Benderiga oli Jõgeva sordiaretuse instituudis arvatavasti 1992. aastal, mil Eesti põllumajandusülikooli agronoomiatudengid seda asutust külastasid. Ants tutvustas meile heinaseemnete puhastamise ruumis seemnekoristuse tehnoloogiat ning töötlus- ja puhastusoperatsioonideks kasutatavaid seadmeid. Tundma õppisin Antsu alates 1993. aasta sügisest, kui temast sai minu magistritöö juhendaja. Olin siis tööle vormistatud koormusega 0,5 ja kirjatööd tegin peamiselt oma korteris. Kui töö kirjutamise käigus kerkis küsimusi või oli tarvis midagi arutada, siis saime aeg-ajalt põgusalt kokku. Hoopis paremini sain aga Antsu kui teadlast tundma kevadest 1994, kui põldudel algas katsetegevus.
Ants on nõudlik nii enese kui ka alluvate puhul. Olles tugeva enesedistsipliiniga, eeldab ta seda ka teistelt. Kui juhendatav on kohusetundlik ja valmis iseseisvaks tööks, laabub teadustöö vormistamine probleemideta. Suurele kogemuse ja teadmiste pagasile tuginedes on tal alati asjalikud ja konkreetsed ettepanekud, millega arvestamine tuleb algaja teadlase uurimistööle kasuks.
Antsu iseloomustab oma tegevuses pragmatism, sihikindlus kord alustatu lõpuni viimisel ja orienteeritus tulemusele. Tema haare on tohutult lai: nii liblikõieliste kui ka kõrreliste heintaimeliikide sordiaretus, aretatud sortide sordiparandus, seemnekasvatuse bioloogia ja tehnoloogia, rohumaaviljeluse agrotehnika. Teadlasena on teda õnnistatud libeda sulega, mistõttu on ta ETKI teaduritest üks viljakam publitseerija.
JAAN LUKAS
