Jõgeva linnaraamatukogus esitleti möödunud neljapäeval Tea Lalli esikromaani “Katki”, mis võitis kirjastuse Tänapäev 2015. aasta romaanivõistlusel kolmanda koha. Raamatuesitluse ajal istus Tea Lall umbes meetri kaugusel lauast, mille taga ta oma igapäevatööd teeb: ta on Jõgeva linnaraamatukogus raamatukoguhoidja.
Romaan “Katki” tuli trükist juulis ja siis visati kirjandushuviliste ringis nalja, et linnaraamatukogu ja Betti Alveri muuseum lähevad uue kultuurihooaja alates tõenäoliselt raamatu esmaesitlusõiguse pärast kaklema. Oli see siis nii või polnud, aga esitlus toimus raamatukogus, ent esitlusel tuletas Tea hea sõnaga meelde ka Betti Alveri muuseumi. Seal mõned aastad tagasi korraldatud loovkirjutamise kursus lükkas ta tagasi vahepeal rohtuma kippunud rajale: ta oli varases nooruses päris aktiivne n-ö sahtlissekirjutaja, ent siis tuli kirjanduslikku tegevusse paarikümne aasta pikkune paus.
“Loovkirjutamise kursus, mida juhendasid Toomas Muru ja Ene Sööt, innustas end taas kirjandusvallas proovile panema,” ütles Tea Lall.
“Katki” esitlusel oli publikut rohkesti, umbes nagu kevadise ööraamatukogu aegu. See näitas, et Jõgeval on väga palju neid, kes Tea Lalli kirjanikutee algusele kaasa elavad. Isegi mõned tema kaugemale kolinud klassikaaslased ei pidanud paljuks raamatuesitluse puhul Jõgevale tulla. Tõsi, tuttavatel olevat Tea romaani lugemisega ka teatavaid probleeme: nad hakkavad nimelt “Katki” peategelast Ragnet tahes-tahtmata Teaga samastama ning muudelegi romaani tegelastele ja seikadele päriselu kontekstis kohta otsima.
Katkised inimesed
“Olen küll Ragne lapsepõlvest kirjutades mõningaid oma lapsepõlve motiive kasutanud, ent minu ja Ragne, aga ka minu vanemate ja Ragne vanemate vahele võrdusmärki panna ei saa. Ragne isa olen väga positiivseks kirjutanud, ema jälle negatiivseks, sest Ragne on üksildane inimene ja keerulised suhted emaga sobisid minu meelest hästi põhjendama tema üksildust,” ütles Tea. “Olen Ragne märkmikesse toonud ka mõningaid tsitaate oma noorpõlve päevikutest, ent enamjaolt on needki tekstid välja mõeldud.”
Raamatukogus on Tea töötanud viimased kolm aastat, enne seda oli ta hoopis kinnisvaramaakler. Selles ametis tuli tal müüa kaht maja, kus keegi vägivaldset surma oli surnud. Siin võib jälle näha Tea värske romaani kokkupuutepunkte päriseluga: Ragnegi üürib endas selguse otsimiseks üksildases paigas asuva maja, mille endine perenaine jõhkral viisil tapeti.
“Motiiv on, jah, tõsielust võetud, aga tapetud perenaise noorpõlve armastusloo mõtlesin küll ise välja,” ütles Tea Lall.
Sõna “katki” romaani pealkirjas märgib peategelase olekut romaani alguses: ta on seesmiselt katki. Loo lõpuks suudab ta aga oma isiksuse laialipudenenud tükkidest taas terviku kokku panna.
“Nii mõnigi tuttav on tunnistanud, et sai alles pärast minu romaani lugemist aru, mis temaga toimub. Sai aru, et on ka ise tegelikult seesmiselt katki,” sõnas Tea Lall. “Saadud lugemiselamuse eest on mind Facebook’i vahendusel tänanud aga paljud võhivõõradki.”
Kolleeg Ene Sööt kiitis Tea Lalli muu hulgas oskuse eest oma tegelasi nappide vahenditega, aga väga täpselt iseloomustada. Tänu sellele ei lähe “Katki” tegelased lugeja peas sassi, nagu seda mõne teise kirjandusteose puhul juhtub. Näiteks naine, kes tuleb romaanis Ragne üüritud maja ostusooviga uurima, saab paika pandud ainsa lausega.
“Tarvitseb see vaid ära lugeda ja kohe on selge, et tegemist on ebameeldiva, provotseeriva ja ennast täis inimesega,” ütles Ene Sööt.
Pikk tee käia
Tea Lall tunnistas, et enda meelest pole ta veel mingi kirjanik, vaid tal on selleks saamiseni veel pikk tee käia.
“Kui nii hilja alustada, siis polegi kindel, et kohale jõuad,” ütles Tea Lall. “Samas ei ole mul vähimatki kavatsust jääda ühe-teose-autoriks.”
Ene Söödi sõnul on romaanil “Katki” Jõgeva raamatukogus praegu päris pikk lugemisjärjekord. Tartu Apollo raamatupoes oli see teos aga vahepeal suisa läbi müüdud. Seoses sellega oli Tea Lallil üks lõbus lugu jutustada.
“Läksin Apollosse, sest mul olid “Katki” autorieksemplarid juba otsas, aga tahtsin veel kellelegi raamatu kinkida. Riiulilt ma seda ei leidnud, seepärast läksin seda küsima müüjalt. Tema klõbistas natuke arvutiklahve ja ütles, et Tea Lalli “Katki” on otsa saanud. Mispeale mina hüüatasin täiesti spontaanselt: “Oi, kui tore!” Müüja oli mõistagi hämmeldunud: mis inimene see on, kes tuleb, küsib raamatut, ja kui kuuleb, et seda ei ole, on rõõmus!” meenutas Tea.
Ene Söödilgi oli hea nali rääkida. Üks lugeja arvanud nimelt, et kui Tea esimese raamatu pealkiri on “Katki”, siis teine peaks olema “Remondimehe käsiraamat”.
Elame, näeme.
RIINA MÄGI
