Enamik inimesi elab kõige tavalisemat elu. Me tahame hommikul oma lapsed kodulähedasse lasteaeda viia või kooli saata. Tahame sõita mööda korralikku teed ja hea oleks, kui tööle ja poodi pääseks ka ühistranspordiga. Me soovime turvalist töökeskkonda ja inimväärset palka, samuti tahame osta normaalse hinnaga toidukaupa. Ka kodused elektri- ja veearved ei tohiks ahastusse ajada. Haigestumise korral on ju loomulik soovida, et perearst või eriarstiabi oleksid normaalsel kaugusel ja jõuaksid normaalse ajaga kohale. Me tahame turvalist elukeskkonda ja seda, et meie kodukandis oleks võimalik spordiga tegelda ja kultuurist osa saada. Me tahame elada teadmisega, et häda korral jõuab politsei, päästeteenistus või kiirabi meile appi.
Osa neist igapäevastest asjadest on meie endi teha, teine linnade-valdade korraldada ja kolmas riigi rida. See kõik on nii igapäevane ja loomulik. Millegipärast on aga nii, et mitmed viimasel ajal riigis vastu võetud otsused ja pooleli olevad protsessid muudavad tavaeluga seotud teenused üha kättesaamatumaks ja seda ennekõike inimestele, kes elavad väljaspool suuremaid linnu ja on väiksema sissetulekuga. Vastukaubaks on rahvale pakutud kodualuse maamaksu vabastust ja tulumaksu üheprotsendilist langetamist. Need soodustused jõustuvad aga alles 2013. ja 2014. aastal. Kehv kaup, kas pole?
Pea iga päev võib kuulda uudiseid, et riigil ei jätku raha ja taas tuleb mõnda vajalikku teenust koomale tõmmata. Samal ajal on selgelt vähenenud riigieelarvest linnadele ja valdadele laekuva raha osakaal. Majanduslanguse ajal kõvasti alla tõmmatud omavalitsuste tulubaasi taastamisest ei räägi valitsuses aga keegi.
Suure trummipõrina saatel välja kuulutatud kodualuse maa maksust vabastamisega lõid võimuerakonnad veel ühe mõra kohaliku elukorralduse tugisammastesse. Siinkohal on eriti kummastav vaadata, kuidas hea reformierakondlasest kolleeg lubab maakonna omavalitsused läbi käia ja neid ükshaaval nende hädades aidata, pöördudes näiteks rahastamispalvega kultuuriministri poole, kui spordisaali sein laguneb. No tule taevas appi!
Omavalitsustele on vaja selgeid ülesandeid koos pikaajalise ja stabiilse rahastamisega, mitte aga Riigikogu liikmete peavangutusi ja lubadusi hädas appi tõtata. Kohaliku elu rahastamisskeem peab olema demokraatlikule Euroopa riigile kohane ning tagama omavalitsuste iseseisvuse.
Kuuldavasti näeb uus päästekorralduse arengukava kontseptsioon ette riikliku päästeteenistuse ja elupäästevõimekuse vähendamise ja vabatahtliku pääste rolli olulise tõusu. On selge, et sel juhul kannatavad just maapiirkonnad. Et tulevikus on siis nii, et makse küll alandame, aga inimestel tuleb end ise päästa, tulekahju kustutada või isegi arstida. Seda viimast juhul, kui sotsiaalministeerium ei loobu kavast koondada perearstid ühtsetesse keskustesse ja jätta teenuse kättesaadavuse tagamine vaid omavalitsuste kohustuseks.
Teisalt planeerib riik maakondliku ühistranspordi ülalpidamiseks mõeldud summade kärpimist. Üksikisiku tulumaksu langetamine otsustati ära, et jätta tulevikus inimestele mõned eurod rohkem kätte, samal ajal kaotati erimärgistatud kütuse soodustused, mis vähendavad ettevõtluse konkurentsivõimet.
Kui sellised trendid jätkuvad, siis muutub normaalne elu paljudele defitsiidiks: igapäevased teenused on kättesaadavad vaid osale ühiskonnast ning ülejäänud peavad harjuma veelgi kitsamalt läbi ajama. Valitsuserakonnad lubasid enne valimisi stabiilsust ja kindlustunnet, täna tunnevad just sellest puudust nii inimesed, omavalitsused kui riik tervikuna.
Neeme Suur, Riigikogu liige, Sotsiaaldemokraatlik Erakond
