Riigikogu võttis järgmise aasta riigieelarve vastu vastandlikul ajal, sest kui ühelt poolt on meie majanduses läinud tänavu asjad üldjoontes ülesmäge, siis tulevikku nähakse Euroopas ja maailmas üldiselt tumedates värvides.
Loodame alati paremat, kuid valmis tuleb olla ka tagasilöökideks. Kulutusi planeerides ei tohi riik olla liiga pessimistlik, kuid viimase aja edust ei või lasta end ka pimestada nii, nagu juhtus 2009. aasta eelarvega. Kõige tähtsam on leida tasakaal ilusate soovide ning rahakotis valitseva reaalsuse vahel. Minu meelest on see saavutatud.
Kõige hullem on lubaduste murdmine ehk see, kui eelarveaasta kestel tuleb varasemate valearvestuste tõttu hakata suuri kärpeid tegema. Planeerimatud kärped põhjustavad inimestele rohkem raskusi kui planeeritud koondamine.
Usutavasti ei tule Riigikogul järgmisel aastal eelarvet vähendama hakata. Omalt poolt oleme teinud kõik võimaliku ehk hoidunud kaheldavatest kulutustest ning prognoosinud tulusid konservatiivselt. Samas tuleb teadvustada, et üle-euroopaliste rahanduslike vapustuste ees oleme me suhteliselt kaitsetud. Aga tonte ei maksa ka seinale maalida ja lähtuda tuleb sellest, mis meil on.
Mis meil siis on? Rõõmu teeb see, et järgmise aasta riigieelarves on erinevate ridade peal kokku 1,2 miljardit eurot, mis kulutatakse investeeringuteks. See on väga suur summa, mis aitab meil luua või säilitada töökohti. Hinnanguliselt võimaldab nii suure summa investeerimine luua umbes 20 000 töökohta.
Riigi investeeringud aitavad inimestel saada tööd kodukohas või selle lähedal ning ehk leiavad vähemalt osadki välismaale tööle siirdunud Eestimaa mehed ja naised taas tee kodumaale.
Paraneb kohalike teede olukord.
Eelarveläbirääkimistel oli minu kui KOV ja regionaalpoliitika toetusrühma esimehe suurim võit omavalitsustele kütuseaktsiisist laekuva rahasumma suurendamine. Teehoiuks eraldatav summa suureneb järgmisel aastal 40 protsenti. Loodame, et tänavune talv on eelmise kahega võrreldes lumevaesem, kuigi on ju teada, et ega talv taeva jää. Siis jätkub valdadel ja linnadel järgmisel aastal rohkem vahendeid sõiduteede tegelikuks remondiks, mitte üksnes lume lükkamiseks.
Väga oluliseks pean järgmisel aastal ees seisvat pensionitõusu ja riigipoolsete sissemaksete taastamist teise pensionisambasse. Kuigi pensionitõus pole suur, on see siiski edasiminek, mitte paigalseis ega — hoidku selle eest — kärpimine. Kõigile on teada meie tänavune kõrge inflatsioonitase, mis on ka pensionäride ostujõudu vähendanud. Sestap on tuleval aastal kasvavad pensionid kümnetele tuhandetele pensionäridele väikeseks leevenduseks.
Mitmetahuline perepoliitika on IRLi jaoks väga oluline
Selle kõrval vajab eraldi äramärkimist IRLi initsiatiivil kehtestatav emapension, mis toob järk-järgult pensionilisa kõigile emadele, kellest paljudest on tänaseks saanud juba vanaemad. Emapensioniga väärtustame emadust, mis ei lõpe lapse saamisega poolteiseaastaseks või ka täisealiseks.
Traditsioonilistel alustel püsiv ning turvalist seljatagust tundev perekond on Eestimaa vankumatu vundament, mille tugevdamiseks kulutatud raha pole asjatult raisatud.
Tugevat perekonda väärtustava poliitika üheks osiseks oli ka tänavu kevadel seadustatud kodualuse maamaksu kaotus, mis hakkab kehtima 2013. aastast.
Hoopis ebapopulaarsem otsus oli kaitsekulude suurendamine järgmise aasta eelarves. Väga kerge on öelda, et miks kulutada lisaraha kaitseväele, kui tuhat muud, tavakodanikule palju hoomatavamat asja tahaks tegemist?! Pealegi on järgmisel aastal Euroopas vaid kolm riiki, kes söandavad kaitsekulusid suurendada. Need on Eesti kõrval Soome ja Rootsi. Mujal Euroopas tõmmatakse sellelt valdkonnalt summasid kokku või säilitatakse praegune tase.
Oma füüsilise kaitse arendamine ei ole raha raiskamine, vaid riigi toimimise loomulik osa. Otsusega kaitsekulutusi tõsta näitab Eesti üles valmisolekut enda eest seista, samuti tõestab riigi poliitilist küpsust ehk oskust näha maailma avaramalt.
Teisalt tuleb tähelepanu pöörata ka asjaolule, et kaitse-eelarve lisavahendid kuluvad paljuski Tallinna kasarmute uuendamisele. Pole normaalne, kui sõdurpoisid peavad seal elama viletsamates tingimustes kui kurjategijad meie moodsates vanglates.
Võrdsed võimalused kõrghariduse omandamiseks
Tulevikku vaadates on äärmiselt oluline seadustada tasuta kõrgharidus, mis sillutaks tee ülikooli ka nendele, keda praegu kammitsevad rahalised raskused. Eeskätt kuuluvad riskirühma suurtest peredest ja maalt pärit lapsed, kelle vanematele võib laste koolitamine üle jõu käia.
Eesti rahvas pole nii suur, et võiksime endale lubada andekate noorte hariduseta jätmist üksnes sel põhjusel, et nad sündisid vaesematesse oludesse. Tasuta kõrghariduse seadustamisel on hulk vastaseid, kes nimetavad seda halvustades sotsiaalabiks. Väidetakse ka, et nõnda võõrutatakse noored vastutusest, sest riik maksab kõik kinni.
Ma ei ole sellega nõus. Tegemist pole mitte abi, vaid võrdsete võimaluste tagamisega kõigile noortele, kes soovivad ja suudavad õppida kõrgkoolis. Noorte vastutusvõimet peaks kõrgharidusreform aga hoopis arendama, sest ega tasuta haridust anta niisama. Selleks tuleb ülikoolis korralikult õppida, ja kes seda ei suuda, langeb välja.
Lõppevale aastale tagasi vaadates võime üldjoontes rahule jääda, sest kuigi Euroopa rahanduses on olukord kriitiline, suutsime meie oma eluga normaalselt toime tulla. Loodame, et saame sama öelda aasta pärast.
Soovin, et teie kõigi unistused uuel aastal täituksid!
i
Aivar Kokk, riigikogu liige, IRL
