Mustveelase Tarvo Leoniga puutuvad kokku nii turistid kui kohalikud – paljud kalalkäimispisikust nakatunud inimesed, kes Peipsil õngepüüki harrastavad. Nimelt peab ta Narva 31b asuvat kalastustarvete poodi ja paadilaenutuspunkti Vobla. Soojematel püügiperioodidel, aga ka talvel jääga, on Tarvol käed-jalad tööd täis. Praegu, novembris, on pikem paus, kui saab pisut hinge tõmmata.
Just seetõttu õnnestus meil harrastuskalastusest kiirustamata ja õdusas õhustikus rääkida. Hommikupoolik Mustvees tõi poodi teisigi seltsilisi ja kujunes meeleolukaks koosviibimiseks.
Algul kalale ja pärast elama
Kohale jõudes leidsin Tarvo poe juures askeldamas. “Praegu käib põhiline püük seal jõe ääres. (Mustvee jõgi – J.Z.). Neid punaste kaevurijopedega mehi Ida-Virumaalt on kogu jõeäär täis,“ lõõpis ta poest välja tulles ja mulle vastu astudes. Poodi sisenedes avaneb kirev vaatepilt. Siit leiab nii tuult- kui külmapidavaid kalamehekombinesoone, erinevaid õngi ja spinninguid. Et väikeses kohas peab ellujäämiseks kauplemisel olemas nutti ja võimalikult lai ampluaa, saab Tarvo poest osta ka näiteks majapidamisgaasi, ilutulestikke (viimaste kohta kehtestati müüjatele just lisapiirangud – J.Z.) ja isegi külmarohtu. Lantidest, tamiilidest, korkidest ja muust püügivarustusest rääkimata.
Pärit on Tarvo hoopis Tallinnast. “Kui ma nüüd järele mõtlen, siis osaliselt võis see kalastuspisik isalt tulla,” leidis ta. Üleval lae all seisabki reliikviana Tarvo isa ostetud bambusritv, mille viimane soetas kauplusest Dünamo 1972. aastal. “Mäletan, et ta viis mind rongiga Nõmmelt Haapsallu ja paadisadama kai pealt käsime siis püüdmas nende bambusõngedega,” meenutas ta.
Laenutuspunkti peab Tarvo Mustvees juba 12 aastat. Kirgliku kalamehena käis ta ise Peipsil pidevalt. “Käimine läks nii tihedaks, mõtlesin, et kolin üldse siia. Pidasin aru, et millega tegeleda ja mõtlesingi sellised asjad välja. Põhimõte oli, et miks kogu aeg töötada teiste heaks, võiks ju ise ka midagi teha,” ütles ta.
Algul hakkas ta paate rentima ja hiljem tekkis kauplus. Kodu soetas Tarvo Mustveesse emotsiooni ajel täiesti spontaanselt. “Olime töökaaslastega siin piknikul, kui tuli üks kohalik ja ütles, et tema sõbra koht on saadaval ja saaks praegu hea hinnaga. Läksin vaatama, oli kohe järve ääres, aga muidugi võsastunud. Paari päeva pärast helistasin ja ostsin ära.”
Tarvo sõnul oli algusest peale mõte teha selline pood, kus poleks suvaliselt valitud varustus, vaid pigem kvaliteetsem. “Müüa võib ka odavamat, aga siis tuleb kindlasti jälgida kvaliteeti,” märkis ta.
Kuigi kalastuspood ja laenutuspunkt võtavad Tarvolt lõviosa ajast, käib ta ise kalal siiani. “Õpin uusi nõkse pidevalt juurde, ka teiste pealt,” tunnistas ta.
Närviline elu Tallinnas tüütas ära, rahulikus keskkonnas viibimine aga rahustab. Vaba aega olevat tal siiski Mustvees märksa vähem kui Tallinnas.
Müük ja ilm nagu sokk ja saabas
Vahepeal jõudis maja ette parklasse noormees, kes poe ukseni jalutas, ent siis intervjuu-olukorda märgates veidi kohkus, tagasi läks, autosse istus ja selle käima pani. “See on ju tuttav, oot nüüd ta läheb minema või?” imestas Tarvo. Lippasime välja ja kutsusime noorhärra tagasi. Rõhutasin, et huvilisel pole tarvis end intervjuust häirida lasta. Ta tõi bensiinijaamast meile kohvi ning peagi jõudis kohale veel üks “kohvikulleritest” abielupaar. Uued uudistajad täitsid poe mõnusa suminaga. Sain aru, et Tarvo pood on lisaks müügi- ja laenutuspunktile ka sotsiaalne suhtluspaik. Siin saab kalalkäimise kogemusi ja praktilisi nippe jagada ning niisama elu ja olu üle arutada. Kui väikeasulas vahel argirutiinist välja tahta, on just pood koht, kuhu sõbrad ja tuttavad tulla saavad.
Praegune paus müümisel on justkui vaikus enne tormi ja muidugi ootab Tarvo, et jääpüük lahti läheks. Et ilm on ettearvamatu, on hooaja täpset aega raske ette planeerida. “Äärmisel juhul tuleb jää detsembri lõpus, aga enamasti ikka jaanuaris. Viimased viis aastat on talved pehmemad olnud. Enne seda, kusagil seitse aastat tagasi oli üks n-ö tuumatalv, kui nii võib öelda. Jää paksus oli meeter. Käepide oli juba vastu lund, siis läks kuidagi veel puur läbi,” meenutas ta. Siis tuli jää detsembri algul ja sulas alles aprillis. “Ilm mõjub ju siin kõigile. Majutus, toitlustus, kalastuspoed, me oleme kõik seotud. Kui ei ole jääd, on kõigil kehvasti,” nentis ta.
Peale jää sulamist ja enne kevadpüügi algust tekib Tarvo sõnul samuti paus. Sügisel hakkab kala kehvemini võtma septembri lõpus. “Kõige parem püük suvel on tavaliselt juuni alguses ja juuli keskpaigast kuni septembri alguseni välja,” seletas ta.
Võrkudega salapüüdjad teevad hinge täis
Lisaks kalapüügile osaleb Tarvo koos enda juhitava Peipsi harrastuskalastajate klubi liikmetega Keskkonnaameti korraldatud kevadisel järvekoristusaktsioonil. Järvel peavad paadid neile määratud ala väiksemat tüüpi ankruid vedades võrkudest puhtaks saama. Tegevus on vabatahtlik.
Võrke jätavad Tarvo sõnul sisse enamasti ikka salapüüdjad. “Kutselised kalurid seda tee, kui just ei ole midagi järvel juhtunud. Salapüüdjad panevad võrgud sisse ja juhtub, et keegi on märganud ning siis ei julgeta enam tagasi minna. Või pannakse sisse ja järgmisel hommikul otsustatakse hoopis koju sõita. Nii need seal koos kaladega siis mädanevad. Vanu sisse jäänud võrke on kilomeetrite kaupa,” tunnistas ta.
Kümne aasta taguse ajaga võrreldes on Tarvo sõnul salapüük siiski vähenenud umbes poole võrra. Teda aga häirib ikkagi, et võrgu saab tänapäeval osta poest ka see, kellel vastava püügi luba pole. “See peaks olema rohkem seadustega reguleeritud,” leidis ta.
Võrke just sel põhjusel Tarvo oma poes ei müü, küll aga käivad tema juures päästevarustust või signaalrakette ostmas kutselised kalurid. “Siis ikka vahetame infot. Nemad küsivad, et kuidas õngemeestel kaldale lähemal kala tuleb ja mina uurin vastu, et kuidas kaugemal saagid on.”
Küsisin Tarvolt, kuidas on elada Mustvees kakskeelses keskkonnas. Tema sõnul on sellega kõik korras. “Kusagilt kaugelt on mul sees ka vene verd ja vene keelega probleemi pole,” nentis ta.
Lisaks harrastuskalapüügi kui elustiili propageerijana on Tarvo nooruses teinud ka bändi (muuhulgas proovinud kätt heavy-metal`i ansamblis Varaan) ning olnud Mustvee kultuurikeskuses helitehnik. Organiseerimistöö on Tarvole südamelähedane ja seda saab ta nüüd rakendada ka Peipsi harrastuskalastajate klubi eestvedajana.
Kasepää kala tuleb jälle 17. veebruaril
Tarvo on 15 aasta vanuse Peipsi harrastuskalastajate klubi juhatuse esimees. Liikmeid on üle Eesti 40, üks kaugemaid näiteks Vormsi saarelt. Nüüdseks on klubil tekkinud ka noorem liikmeskond ‒ vanemate liikmete lapsed. Klubi organiseerib nii traditsioonilisi kui eksklusiivsed üritusi. Klubi liikmed pakuvad välja, kus nende kodukandis vastavale piirkonnale eriomast kala püüda saab. Sügiseti käiakse näiteks Hiiumaal lesta püüdmas, mai lõpus aga Pakri saarte ümbruses tuulehaugi.
Kaiu järvedel on korraldatud klubisisest haugipüügivõistlust 15 aastat.
Kasepää kala nimelist üritust korraldab klubi juba kaheksa aastat ning Tarvo pühendab sellele olulise osa oma vabast ajast. Ürituse koostööpartner on olnud Kasepää vald, kes oli ka võistluse idee algataja. Kasepääl peetav püügivõistlus kestab kolm tundi ja on mõeldud kõigile. Kuna jääolud on viimastel aastatel kehvad, on üritus toodud varasemaks ja toimub sel aastal 17. veebruaril.
JANNO ZÕBIN
