Kooli algus on alati ootusärev ja emotsiooniderohke aeg. Septembrikuu esimesed päevad tähendavad igal aastal kümnete tuhandetele lastele ja õpetajatele uut paigaltvõttu.
Starti ei tohi maha magada! Hea lähe on eelduseks heale sooritusele nii spordis, õpingutes kui ka paljuski elus laiemalt. Mida tugevam on koolis laotud vundament, seda kindlamad on sellele toetuvad müürid. Kooliminek tähistab seega paljudele noortele inimestele iseseisva elu stardipaku ületamist.
Sõnu on aga alati kergem teha kui neid tegudega kinnitada. Teistelt nõuda on hõlpsam kui ise midagi ette võtta. Seepärast on kooliaasta alguse puhul paslik küsida, kas suudame oma järeltulijatele pakkuda parimaid võimalikke õpitingimusi? Kas oleme teinud kõik selleks, et nad saaksid laduda oma elule tugeva vundamendi? Aus vastus on ei.
Küsimus on laiem kui tehe 2+2 matemaatikas. Selle vastus ei peitu mitte ainult kooli inventaris ega õpetajate palkades, mida võiks alati rohkem olla, vaid kooli positsioonis ühiskonnas ja selle rollis meie noorte kujunemisel.
Alanud aastakümme on veeretanud koolide ette palju uusi takistusi, millega varem ei tulnud nii palju rinda pista. Majanduskriis tabas rängalt väga paljusid peresid. Selleks, et leib ikka laual oleks, tuli vähemalt ühel vanematest, üldjuhul pereisal, asjad pakkida ja kas Eesti teise otsa või sootuks välismaale tööle minna.
Kahtlemata mõjutab isa või ema pikk kodunt eemal viibimine laste õppeedukust. Pahatihti kaasnevad pere sisulise lahkuminekuga erimeelsused ja tülid, mis jätavad jälje lastesse. On äärmiselt kurb, kui nad seetõttu kannatavad ja ka õppimisele käega löövad.
Enamasti, eriti väiksemates kohtades, jõuab info laste keerulistest kodustest oludest ka kooli, kus pühendunud õpetajad püüavad raskustes õpilasi toetada. Pahatihti ei osata aga spetsiifilisi probleeme lahendada, sest puudub nii praktika kui väljaõppinud spetsialistid — sotsiaalpedagoogid. Halvemal juhul jääb laps oma muredega üksi, sest teda kas ei märgata või ei osata ega taheta tedagi aidata ei kodus ega koolis.
Sestap tuleks kooli roll ühiskonnas ümber hinnata. Kool pole mitte ainult haridusasutus, koolitarkuste konveier, vaid õpilase teine kodu, õpetajad aga sisuliselt tema kasuvanemad.
Kool peaks olema suuteline pakkuma lapsele vajadusel tuge ja aitama tema probleeme lahendada. Kindlasti ei saa see juhtuda päevapealt ja iseenesest, vaid nõuab suuremat panustamist nii riigi kui omavalitsuste poolt. Muutused saavad sündida vaid koostöös linnade ja valdade ning sealsete sotsiaaltöötajatega, keda täna pole piisavalt. Tähtis on ka info liikumine. Siin saame oma õla alla panna meie kõik. Väikese inimese suurt muret nähes tuleks ka naabritel, kaaskodanikel, lihtsalt möödaminejatel sekkuda ja abi otsida.
Läbi aegade on hea kool andnud noorele mitte ainult lõputunnistuse, vaid aidanud peredel vormida lapsest tubli ja korralikku ühiskonnaliiget, kel on õiged väärtushinnangud paigas.
Eesti ühiskond on väike, me ei saa riskida sellega, et osadel lastel koolitee poolikuks või lünklikuks jääb, sest tema muredest ja probleemidest vaadati õigel ajal mööda.
i
KALVI KÕVA, Riigikogu maaelukomisjoni esimees, sotsiaaldemokraat
