Esmaspäeval helisevad koolikellad, kuulutades taas tarkusepäeva kättejõudmist.
Küsingi kohe kooliminejate käest, kas märkasite, millal kägu tänavu kukkumise lõpetas? Kas märkasite lõikuskuu alguses taevakehade peitemängu? Millal toimus päikese-, millal kuuvarjutus? Millised olid teie kõige kirkamad olümpiaelamused? Kuidas elasite kaasa öölaulupeole?
Märka koolilast!
Tänavapilt muutub esmaspäeval järsult huvitamaks: nooremaks, erksamaks, kärsitumaks, kõhklevamaks. Usun ja loodan, et seda muutust märkavad sel hommikul kõik autojuhid. Märka ometi! See on signaal, mis ei tohi kustuda liiklejate ajus ega südames.
Maavanemal Kalevipoja tegude maalt on sellel päeval käed tööd täis. Iga õppeasutus saab temalt kaseistiku, mis siis koos kooliga istutatakse tamme, männi ja kuuse kõrvale. Praegu on nelja aasta eest alustatut ehk veel raske objektiivselt hinnata. Mul pole ka andmeid, kas koolides on laste hulgas läbi viidud küsitlust, kas puu istutamine tarkusepäeval on neile ka meelde jäänud? Kas on kujunenud vajadus hommikul kooli tulles puu üle vaadata?
Tean koole, kus sellest ettevõtmisest on kujundatud fotostend. Küllap aastate pärast jõuavad need mõtted ka kooli almanahhi veergudele.
Puu kasvatamine nõuab hoolt
Puu juurdub mulda ja laps juurdub kooli, keskkonda, kus kogutakse palju paljudest allikatest. Kogutakse ja kogetakse uut ja huvitavat, hakatakse märkama iseennast ja selle läbi ka teisi. Kujundatakse oma iseloomujooned ja sellest ka oma saatus.
Tänavust kaseistutamist saame hiljem meenutada kui aastat, mil Gerd Kanter võitis Pekingis kulla ning Tõnu Endrekson ja Jüri Jaanson hõbeda. Samuti on kase istutamise aasta Eesti Vabariigi 90. sünniaasta.
Leinakask on aga nende mälestuseks, kes hukkusid Venemaa ja Gruusia verises konfliktis.
Maakonnas jääb kask istutamata Kaarepere Põhikooli juurde. Selle kooli uksed jäävad 1. septembrist suletuks.
Puu üleskasvatamine on hoolt ja aega nõudev tegevus. Need neli puud on aga praegu juba imeline materjal õuesõppeks. See ei ole ainult ühe tunni temaatika. Mõtestamist vajavad ju puud istutamise järjekorras. Võrdlemist vajavad nende puude juurdumiserinevused. Lahtimõtestamist vajavad need puud läbi Kalevipoja lugude… Läbi oma lugude… See on vast rikkus!
Oskus näha omapära
Iga päev kooli tulles neile puudele tere öeldes olete võtnud puud omaks. Kui puukesi on räsitud, tuleb neid toestada ja kaitsta; kui on vigastatud, siis ravida. Usun, et see on parim võimalus kogeda sõnade mõte – tegu – harjumus – iseloom – saatus tähendust.</p>
Kui aastakümneid pärast kooli lõpetamist taas kodukanti trehvate, võtavad kooli juures vastu vanad tuttavad. Need vanad tuttavad on imetlust väärt nagu saavutusedki. Nii märkamatult on puu tõusnud maamärgi seisu. Temalt hakkate varem või hiljem küsima, meenutama… hakkate teda märkama.
Mul on meelde jäänud Doris Kareva mõte, et aednikule, kriitikule ja õpetajale on ühtmoodi oluline oskus mitte nõuda kõigilt ühte ja sedasama. Elada sisse igasse õpilasse, autorisse või taime…
Õpime kuulama
Taas on klass koos. Igaühel suvest oma lugu või seiklus pajatada. Kui klassis on tavaks saanud seinalehte välja anda, võiks õppeaasta esimeses numbris suvemeenutused kokku võtta. Noore hingeelu läheb aasta aastalt keerulisemaks, peenekoelisemaks ja selle kujunemises saavad olulise koha ka ühiselt hinnatud suvekogemused. Kes vaheajal treenis, kes luges, kes rändas, kes oli vanematel või vanavanematel abiks, kes hullas, kes töötas, kes veetis aega jõude. Nüüd aga alustavad oma igapäevast elu ühiskonna väikesed mudelid – koolid. Mida jõulisemaks on koolidel kujunenud traditsioonid, seda suuremad on võimalused luua hallis argipäevade reas oma pidupäevi.
Värviküllase sügise lõppakordiks on näiteks Jõgeva Gümnaasiumi korraldatavad Betti Alveri luulepäevad “Tähetund”. Tänavu tullakse kokku juba kuueteistkümnendat korda.
Leidsin 22. augustil ilmunud Õpetajate lehes rea huvitavaid kirjutisi. Näiteks Põltsamaa Ühisgümnaasiumi õppealajuhataja Tiia Miksoni arutlus teemal, miks õpilane ei kuula. “Me õpetame lapsi lugema ja kirjutama, ka kõnelema. Hoopis vähem õpetame aga kõnet vastu võtma. See tähendab kuulama. On väär arvata, et see oskus tuleb iseenesest ja kuulamisega on koolis kõik korras,” kirjutab autor.
Olen seda meelt, et sellel teemal võiksid ka maakonnaleheveergudel nii õpetajad, lapsevanemad kui ka õpilased sõna võtta. Saaks näiteks teada, mis võlumaailm on see kooliteater. Ma olen kuulnud “Tähetunnis” vapustavaid tekste, mida esitajad on sügavalt omaks võtnud ja saalile ette kannavad. Saal kuulab! Ja kuidas veel! Ta hingab esitajaga ühes rütmis. Ja kui on aimata, et mõttelõng võib laval katkeda, tehakse kõikvõimalik, et esinejat toetada. On see erand? Kinnitab see reeglit? Võib-olla peaks sellest augustikuu õpetajate nõupidamisel rääkima?
Tarkusepäev puudutab kõiki. Esimest korda kooliteele astujaid ja viimasesse klassi minejaid. See on vanemate ja laste häälestus koostööle õpetajatega, kus on rollid rangelt paigas. Kes õpetab, kes õpib, kes annab nõu ja juhendab. Vanemad ei saa õppida laste eest. Õpetaja (klassijuhataja), lapsevanem ja õpilane moodustavad terviku. Nende koostööst kujuneb ühisosa, mis loob soodumuse, et lapsest kujuneks inimene, kes on harjunud iseseisvalt tegutsema, kes on leidlik ja teadmistejanune. Inimene õpib elukaare igal etapil. Õppides rahuldab ta uudishimu. Uued teadmised aga avardavad taas uudishimu. Vaadake esimese klassi lapsi. Nende silmad pakatavad uudishimust. Läheb natuke aega ja nad mõistavad A. H. Tammsaare sõnu: “Peab palju tahtma, ainult siis suudetakse palju. Peab kindlasti uskuma oma tähte, ainult siis hakkab ta aina heledamalt särama…”
ANTS PAJU
