Kas me saame aga öelda, et Alle luuletuse esimene värss on sisult iganenud ja ajakohatu? Ei, ja see äratundmine tekkis taas otsekohe, kui avalikkuse ette pääsesid esimesed arvamused valitsuse otsuse kohta öelda ei Eestit puudutavatele uuringutele gaasitrassil Viiburi-Greifswald mööda Läänemere põhja. Peaminister Andrus Ansipi eesistumisel tegi valitsus oma otsuse pisut vähem kui 150 päeva pärast ööd vastu 27. aprilli, mil Tõnismäelt viidi ära “pronksmees?. Umbes sama kaua, 150 päeva ümber, kestis eeltöö Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel Tartu rahu sõlmimiseks.
Leppimine vaesusega
Otsus uuringute kohta tuli langetada nii ehk teisiti. Mitte seepärast, et torujuhe nimega ?Nord Stream? tuleb igal juhul ja oleks absurdne, kui meil oleks sellest kama kaks, vaid seetõttu, et Lääne-Euroopa ning Väike-Aasia on maagaasi järele näljased ning samas on Venemaa gaasivarud talle magus ettekääne end Läänes ja Lõunas maksma panna. Kavandatavaid gaasitrasse on nimelt 3, mitte üks ? Nord Stream, South Stream (Türgist Itaaliasse) ja Blue Stream (Venemaalt Türki). Kunagi uhkeldas Prossa järve ääres suvitanud Johannes Semper sellega, et Prantsuse kommunistide ajalehte ?Humanité? võis osta vabalt isegi Jõgeva raudteejaamast. Nüüd pole alpimist vaja: mida kujutab endast gaasijuhe Türgi ? Itaalia, seda võib igaüks vaadata Internetist aadressilt www.nabucco-pipeline.com. Kodulehekülg on olemas ka projektil Nord Stream (www.nord-stream.com. Nord Stream. The New Gas Supply Route to Europe), kuid see on mõeldud rohkem imikutele.
Me võime oma poliitilistele planeerijatele ja strateegiliste uuringute läbiviijatele ette heita seda, et nad pole olnud võimelised tööliste ja talupoegade kombel selges maakeeles ära seletama, kui suur Lääne-Euroopa gaasidefitsiit õieti on, kelle arvelt mõeldakse seda katta ja kustkaudu Siberi ning Venemaa merealune gaas jõuab sinna Läände, kuhupoole meie siin ennast pöörame. Need etteheited ongi vajalikud ? kuigi ma kahtlen selles, palju neist abi on. Selle, kui ohtlik võib olla Nord Stream Eesti ranniku lähedal, seletasid akadeemik Endel Lippmaa ja teised arusaadaval kujul lahti ? nii Internetis kui ka televisioonis. Mis jääb puudu, on vastus järgmisele küsimusele, mis puudutab eranditult kõiki meie hulgas: kuidas mõjutab meie valitsuse otsus Venemaa gaasipoliitikat Eesti suhtes, kus me saame selle gaasi ainult sealt? Tulla Venemaa alt ära oli loomulik. Öelda Venemaa gaasile ei olukorras, kus meil oma gaasimaardlaid ei ole, tähendab leppimist vaesusega.
Väikese sõrmegaEelmise aastatuhande lõpul arutles president Lennart Meri kord ka selle üle, kuidas me võiksime vähendada oma sõltuvust Venemaa naftast ja gaasist Norra varude arvel. Mõnikord ta kasutas rääkimisel ka nimetissõrme, teinekord oli tal meeles, et näpuga näidata ei tohi ja siis näitas ta asju … väikese sõrmega. Nii ta osutaski tookord kaardil just väikese sõrmega, kuidas merealune gaasitrass võiks kulgeda Ahvenamaa ja Paslepa vahel. Kas too trass oleks olnud plahvatuskindlam kui trass Vaika saarte juures? Tunnistan ausalt, et nii kaugele ma siis ei mõelnud. Lähtusin sellest, et Venemaa vajadus oma gaasi müüa võib olla suurem kui Norra vajadus oma gaasi kokku hoida.
Täiesti väär on teha aga valitsuse ühisest otsusest öelda asjale ei Isamaa ja Res Publica Liidu salakaval punktivõit selles võtmes, nagu oleks niisugust punkti otsitudki või nagu oleks see Mart Laari isiklik huvi. Umbes nõnda nagu Tootsil: ära tõin! See otsus ei olnud kellegi punktivõit, vaid oli järgmine käik malemängus, kus aeg loeb. Aeg aga loeb, sest kütma me peame.
See tõsiasi on määravam kui parteipoliitika.
REETER OLESK
