Terve detsembrikuu ja tüki jaanuarikuudki sai Jõgeva linnaraamatukogu teise korruse lugemissaalis näha Ülle Meisteri akvarellinäitust “Öine lend”. Kes seda veel näha tahab, peab tõttama raamatukokku juba täna, sest homme võetakse need igas mõttes meisterlikud pildid seintelt maha.
Eelkõige raamatuillustraatorina tuntud Ülle Meister on Jõgeva kunstipublikule justkui omainimene, sest akvarelligalerii Kala vahendusel on tema looming õige mitmel korral siia jõudnud. Isikunäitusi on tal Jõgeval varem olnud kaks (üks 2009. aasta septembris-oktoobris, teine 2010. aasta jaanuarist märtsini), ent lisaks sellele on ta esinenud mitmel temaatilisel grupinäitusel. Avamisele kunstnik seekord kahjuks tulla ei saanud, sest oli äsja naasnud Helsingist rahvarohkelt Mardilaadalt ega jaksanud kohe uut teekonda ette võtta.
“Päris kahju, et ma tulla ei saanud. Teil on seal alati nii tore,” ütles Ülle Meister telefoniusutluses.
Tema seekordse isikunäituse peategelaseks on kakulised, keda rahvas nende öise eluviisi pärast öökullideks tavatseb nimetada. Asi sai alguse sellest, et galerii Kala poolt 2012. aasta suvel Palamuse kihelkonnakoolimuuseumis korraldatud ülevaatenäitusel “Karvased ja sulelised akvarellis” oli Ülle Meistrilt väljas kuuest humoorika varjundiga öökullipildist koosnev sari. Galerii Kala omaniku Gennadi Lapini õhutusel maalis Meister samateemalisi pilte juurde ning Jõgeva linnaraamatukogusse sai neid üles juba 21.
Sulelised sõbrad
Mitut liiki sulelistega suhtleb Ülle Meister päris tihedalt oma maakodus. Mõnikord talvel sõidab ta ekstra nende pärast Tallinnast Läänemaale, sest teab: kui oled linde korra toitma hakanud, siis tuleb neile pidevalt süüa anda. Mitut liiki tihaste, pasknääride ja puukoristajate kõrval on Ülle maakodu aeg-ajalt külastanud ka kakulised.
“Ükskord tegi kakk pesa lauda katuse alla vana õlgkatte ja uuema eterniitkatte vahele,” ütles Ülle Meister. “Poegi oli pesas päris mitu ja kui mõni neist pesast alla kukkus, tuli mul teda vihmaussidega toita, kuni mamma ta üles leidis ja pessa tagasi toimetas.”
Ehkki öökullist on saanud tarkuse sümbol, on Ülle Meister näinud ka selliseid kakulisi, kes on natuke “uhhuu”, nii et tuntud väljend “jobukakk” sobib nende kohta kui rusikas silmaauku. Üldiselt on öökull Ülle Meisteri arvates siiski natuke salapärane tegelane, kes võib nii madalalt lennata, et puudutab sabasulgedega öösel väljas hulkuja pead, ning teha õõva tekitavat häält, mis meenutab kägistatava inimese viimset korinat.
Mis kakkude hingeellu puutub, siis selles osas Ülle Meister end spetsialistiks ei pea. Kakku kujutada talle aga täitsa meeldib, sest ta on piisavalt suur ja imposantne tegelane. Öökulli on tal tulnud joonistada ka mõnd raamatut illustreerides, ent alati on see olnud kõrvaltegelane.
Sinilillega lumememm
“Ega mul midagi selle vastu oleks, kui keegi sellise raamatu kirjutaks, kus öökull peategelane on, ja mulle illustreerida pakuks,” ütles Ülle Meister.
Tegelikult leidis Jõgeva linnaraamatukogu töötaja Jaana Koppel juba kirjutatud raamatute hulgast ühe, millesse Meisteri öökullipildid suurepäraselt sobiksid. Kui Jaana luges näituse avamisel ette katkendeid Ian Gilberti “Väikese öökulli mõtlemise raamatust”, tekkisid kuulajatel kohe assotsiatsioonid mõne seinal rippuva pildiga.
Ülle Meister on pärit Ida-Virumaalt Lüganuselt. Kui ta Püssi keskkoolis õppis, õpetas talle kolme aasta jooksul saksa keelt praegu Jõgeval pensionipõlve pidav Lemmi Kampus.
“Kui me Üllega esimest korda kohtusime, olin mina 22 ja tema 13 aastat vana,” meenutas Lemmi Kampus. “Ta oli hea õpilane: õppetükid olid tal alati tehtud. Ülle oli sõbralik tüdruk ja joonistas juba siis hästi.”
1973. aastal lõpetas Ülle Meister raamatukujundaja-illustraatorina Eesti Riikliku Kunstiinstituudi ehk praeguse Eesti Kunstiakadeemia. Neljakümne aasta jooksul on ta illustreerinud nii suure koguse raamatuid, et ta ise ka ei tea nende täpset arvu. Kõige tihedamad koostöösidemed seovad teda Leelo Tunglaga. Ka viimane Ülle Meisteri illustreeritud raamat, mis enne jõule trükist tuli, on Leelo Tungla kirjutatud ja kannab pealkirja “Sinilillega lumememm”. Pealkiri tundub tänavuse talvega kuidagi eriti hästi sobivat.
i
RIINA MÄGI
