Arve ei tasuks liialt kummardada. Eriti veel protsente, mis algarvude erinevusest tulenevalt pole omavahel alati võrreldavad. Edu ei mõõdeta protsentidega, vaid tulemi ja tunnetusega.
Arvudega saab tõestada kõike. Eriti veel siis, kui neid protsentidesse väänata. Võimuladvikud sellisele lähenemisele toetuvadki.
Et mitte üldsõnaliseks jääda, toon näiteid. Võtame näiteks vaesuse võrdlemise, kus rõhuasetus lasub arvukusel, mitte sisul. Kui ühed vaesed elavad teistest kordades paremini (paistavad rikkuritena), siis pole võrdlus adekvaatne. Või teine näide – kõrvutame pensione, arvestusest jätame välja (eakatele eraldatavad) sotsiaalsed toetused. USAs moodustavad need olulise osa sissetulekust.
Võrrelda tuleks võrreldavaid näitajaid. Suhtarvude kõrvutamine viib eksiteele, paneb ebaadekvaatseid järeldusi tegema. Arvudega ei tasuks lahmida, kuna see varjutab puudused, paneb olukorraga leppima. Lähenemine pakub lohutust, kuid ei innusta paremuse poole liikuma.
Protsentide tuletamisel ei tasuks kahe silma vahele jätta verstaposte. Kui need on lühemad, siis pole põhjust suuremast kasvupotsendist edu välja lugeda, kuna võrreldavate riikide madalamate protsentide taga on (enamasti) suurem nominaalkasv, mis tähendab kopsakamat tulemit. Tarbitakse tulemit, mitte protsenti.
i
EUGEN VEGES
