Tänavu said Jõgevamaa politseinikud politsei taasloomise 18. aastapäeval kolm teeneteplaati, neist ühe pälvis ka Lõuna Politseiprefektuuri Jõgeva liiklusjärelevalve grupi vanemkonstaabel Agu Viitkin, kes oma ametit 15 aastat pidanud. Täpselt, asjalikult ja kohusetundlikult annab ta oma panuse kohati keevaliseks muutuva liikluse ohjeldamiseks. Ikka nii, nagu seadus ette näeb.
Jõgeva liiklusjärelevalve grupi kollektiiv on väike – seitse meest ja kaks naist. “Omavahel saame hästi läbi. Ma ei teagi, miks just mulle see tunnustus osaks sai,” ütles ta.
Agu Viitkin sai eelmisel aastal Lõuna Politseiprefektuuri teeneteristi, mis antakse eriliste teenete eest Lõuna Politseiprefektuurile. Ka seda autasu omistatakse üks kord teenistusaja jooksul.
Tegelikult tuleb liikluspolitseinikel kõiki töid teha, vastavalt sellele, milline ekipaaž lähemal parasjagu vaba. Tuleb käia avariidel, rahustada peretülisid, tuua purjus kodanikke kainenema. Suuremates linnades nagu Tallinn ja Tartu on eraldi avariigrupid, kes ainult õnnetustega tegelevad, Jõgeval neid pole. “See on ressursside praktiline kasutamine ja päris normaalne,” kinnitas ta.
Lõuna Politseiprefektuuri Jõgeva liiklusjärelevalve grupp teenindab kogu maakonda ehk Jõhvi-Tartu trassist kuni Tartu-Tallinna maanteeni.
“Siin on küll nii olnud, et ühel avariil oleme Tallinna-Tartu maanteel, kui teine ootab juba Jõhvi-Tartu-Valga maanteel. Midagi teha ei ole, inimesi võiks rohkem olla.”
Liikluspolitseinikud peavad olema ka koduvalves, mis tähendab, et kui toimub avarii ja osapooled ei saa omavahel kokkuleppele, tuleb välja sõita. Kõigepealt käib õnnetuspaigal ikkagi lähim patrull, alles siis, kui juhid kokkuleppele ei saa, tulevad kohale liiklustalituse konstaablid.
“Tegelikkus on nii, et politsei peab kõike oskama, kuid ka meil on inimesed spetsialiseerunud. Ja tänapäeval ei saa kahjuks olla igal alal spetsialist,” rääkis Viitkin.
Liikluskultuur on paranenud
Kui asutati liikluspolitsei büroo, läks Agu Viitkin sinna tööle. Varem oli ta valvejaoskonnas. Liikluspolitseisse on ta jäänud, kuigi vahepeal on palju muutusi olnud. Enda sõnul pole ta ise tahtnud mujale minna.
Viieteistkümne liikluspolitseis töötatud aasta jooksul on Agu Viitkini hinnangul liikluskultuur Eestis tunduvalt paranenud, kuid selles osas on veel tublisti arenguruumi.
Karjääri pole ta samuti teha tahtnud, kuigi on pakutud võimalust minna edasi õppima. “Karjääri võib teha, aga inimeseks tuleb jääda,” on tema seisukoht.
Koolipingist tulnute liiga kiire karjäärivõimalus tähendab, et tegelikku elu nad ei tunne. Sellepärast on hea mõni aasta ka reapolitseiniku tööd teha, siis jääb tulevikus ehk mõttetuid nõudmisi vähemaks.
Agu Viitkini hinnangul pole karistamine kuigi meeldiv tegevus. “Mõni inimene ütleb küll kiidusõnu, aga kas see on iroonia või siiras tänu — mine võta kinni. Kui sa võtad juba rikkumiste õiendi lahti ja näed, et trahve on rodus, siis poleks ju mõtet rohkem trahve kirjutada. Need ei toimi. Aga samas pole jälle pika paturegistriga inimesi ka süüdimatuks tunnistatud.”
Liikluses on asjad palju muutunud, sest ka varalised kahjud on võimaliku õnnetuse puhul väga suured.
Kõige hullemad on inimesed, kes lõppkokkuvõttes ei hooli enda ega kaasinimeste eludest. “Süütute inimeste hukkumine on kõige masendavam,” kinnitas liikluspolitseinik.
Kui hukkuvad noored inimesed, jäävad haavad hinge väga pikaks ajaks.
Teeoludega ei arvestata
Väga palju õnnetusi juhtub eriti talvel sellepärast, et ei arvestata teeoludega. “Kui möödasõidul kasvab kiirus oluliselt ja tee on täis lobjakat, kaotab auto juhitavuse. See on tüüpiline avariiolukord,” rääkis Agu Viitkin.
Politsei pressiteates on selle kohta väljend „ebaõigelt valitud sõidukiirus”.
Viimasel ajal on laupkokkupõrkeid vähemaks jäänud, vahepeal oli neid väga tihti. “Inimene püüab ikka instinktiivselt kokkupõrget vältida ja keerab vastassuunavööndisse, aga kui ka teine juht püüab päästa veel, mis päästa annab, võib kokkupõrge ikkagi toimuda. Süüdi jääb oma sõidusuunast vastassuunda keeranud juht,“ rääkis kogenud politseinik.
Tema sõnul ei aita ka rooli paremale keeramine, sest euronõuete järgi renoveeritud tee servas on enamasti sügav kraav ja laupkokkupõrke vältimiseks sinna keeramine võib samuti väga traagiliselt lõppeda.
Pidev meeldetuletamine aitab
Kui sügisel algab pime aeg, häirivad autojuhte kõige rohkem mustades riietes, ainsagi helkurita ja tuledeta teel liikuvad jalgratturid ja jalakäijad. Pea alati peab juhtuma mõni traagiline õnnetus, enne kui helkurid üles leitakse ja rattatuled korda tehakse.
Helkurid leiavad kõigepealt üles just koolilapsed ja pensionärid, keskealised naljalt enda külge helkivat riba ei riputa. Teadmine, et helkur võib päästa elu, tuleb väga visalt. Selgitustööd tuleb kõikidest võimalikest meediakanalitest, kuid pea igal sügisel jääb tunne, et seda on vähe.
“Kummaline, et kui olen tööl, ei näe ma ilma helkurita tumedates riietes ning tuledeta jalgrattaga sõitvaid kodanikke, kuid kui vabal päeval kuhugi lähen, juhtub neid teele mõnikord isegi mitu,” rääkis Viitkin.
Paranenud on turvavöö kasutamine, küllap aitavad selleks kaasa ka mitmesugused kampaaniad. Pidev meeldetuletamine ikkagi toimib.
Viimastel aastatel teevad politseinikele palju tööd juurde noored mopeedijuhid, kes liikluseeskirja paraku millekski ei pea. Veel armastatakse kihutada ilma kaitsekiivrita ja nii juhtus Jõgevamaal eelmisel aastal kaks traagilist õnnetust, mis lõppesid kahe noore mehe surmaga. Üks neist oli suvel Tõrve ja teine sügisel Kudina lähedal.
Rollerijuhil peaks olema luba
Kaitsekiivrita vahele jäänud rollerijuhid peavad muidugi kõvasti rahakotti kergendama. Rollereid peaks samuti hakkama registreerima nagu mujal maailmaski, sest kiirused on suured, noorukite käes on need muidu taparelvad. 14-15-aastased peaksid omama rolleriga sõitmiseks luba ning olema kursis liikluseeskirjaga. Õnneks on selles suunas juba samme astutud.
Kaitsekiiver on rollerijuhi enda tervise huvides. “Millegipärast ei kipu noored oma elust hoolima ega seda hoidma, mingis vanuses on see väga tõsine probleem. Mõnd paneb kopsakas rahatrahv mõtlema, kuid mõnele on seegi nagu hane selga vesi.”
Hukkunutega liiklusõnnetusi on Jõgevamaal vähemaks jäänud. Kui 2007. aastal hukkus Jõgevamaal üheksa inimest, siis 2008. aastal kaheksa.
Autosid aga tuleb üha juurde, ka Jõgeval on neid juba tublisti. Eelkõige väljendub see parkimiskohtade nappuses, aga tasulist parklat seni pole.
Pea iga nädal tuleb teateid, et jälle on mitu joobes juhti “vahele jäänud“. Kontroll on tihe. 2007. aastal avastati joobes juhte 568, mullu 369. Numbrid näitavad, et joobes juhtide avastamine on vähenenud või on neid tõepoolest ka vähemaks jäänud. Ka seoses sellega toimunud liiklusõnnetuste arv on vähenenud. Inimvigastustega liiklusõnnetusi oli maakonnas 2007. aastal 75 ja möödunud aastal 63. Kokku registreeriti Jõgevamaal ülemöödunud aastal liiklusõnnetusi 157, mullu 124.
Psühholoogilt pole abi otsinud
Oma töös kahjuks üsna sageli surmaga kokku puutuv politseinik pole ise psühholoogi abi otsinud. Professionaalina suudab ta oma tööd nii teha, et košmaare unes ei näe. Surmahirmu pole ta oma töös kunagi tundnud. “Surma võid mujal ka saada kui politseiniku tööd tehes,” on mees veendunud.
Politseitöös on vanusepiiriks 55 aastat, 50-selt võib pensionile minna, kui on 20 aastat staaži. Nii et augustis võiks Agu juba pensionile jääda. “Mul pole küll mõtet tulnud, et võiksin pensionile jääda. Vaatame, mis aeg toob,” rääkis ta.
Mis saab politseinikust pärast pensionile jäämist? Töötada võiks kusagil mõnel objektil valvurina, turvamehena vaevalt. Kindlasti on rohkem töövõimalusi Tartus, see eeldab aga sõitmist.
Pärast keskhariduse omandamist Puurmanis õppis Agu Viitkin hoopis tehnikakoolis, seejärel tuli armees aega teenida. Politseitööle asus ta pärast sõjaväeteenistust. Jõgevale tööle jäämist pole mees kunagi kahetsenud. “Keegi peab siin ka töötama,” ütles ta, tunnistades, et töötada võiks ka Tallinnas, kuid kindlasti mitte elada.
Lõuna Politseiprefektuuri Jõgeva liiklustalituse komissar Künter Pedosk:
“Agul on just õigele politseinikule iseloomulikud omadused: kohusetunne, asjalikkus, täpsus, see viimatimainitu mitte mitte relva kasutamist silmas pidades, vaid seadusesätete valdamises. Ka on ta abivalmis, rahulik ja enesekindel. Tõsine töömees, kuid omal kohal on ka väikesed naljad, mis loomult tõsisesse töösse sädet ja head meeleolu lisavad.”
Agu Viitkini CV
*Lõpetas Puurmani Keskkooli 1977
*Õppis 1977-1979 Tallinna Tehnikakoolis nr 19
*Teenis aega armees 1979-1981
*Töötas 1985. aasta maist Jõgeval ametkonnavälises valvejaoskonnas
*1992 asus tööle liikluspolitsei büroosse
iii
HELVE LAASIK
