Uudisteportaale jälgides võib Sinimägede üritusest väga vale mulje jääda. Ajakirjanikud, keda lubati nii eesti vabadusvõitlejate kokkutulekule kui venelaste miitingule, on hüpelnud ühest kohast teise ja edastanud infot kas süüdimatult või pahatahtlikult.
1944. aasta kaitselahingute mälestusüritusel osalenud sõitsid nii kaugele kindla soovi ja valikuga ning kokku nad okupantide järelkasvuga ei puutunud, kui mitte arvestada seda, et hilisema ürituse inimesed kuulsid varasema tegelastest möödudes natuke lärmi.
Oligi saabunud aasta, mil konferansjeed ürituse läbiviimiseks sõjameeste endi hulgast enam ei jätkunud. Korraldajad olid langetanud õige otsuse, paludes sellesse rolli Rakvere teatri peanäitejuhi Üllar Saaremäe.
Grenaderimäel valitses pidulik ja eestimeelne õhkkond, inimesed otsisid vanu tuttavaid ja valmistusid kuulama tervitusi ja sõnavõtte. Väliskülalisi oli tänavu vähem kui mullu, lõunanaabrid lätlased olid kohal aga eriti rohkearvuliselt ja rõhutasid ka sõnavõttudes suurema koostöö ja üksmeele vajalikkust olevikus ja tulevikus.
Päevakohase ettekande esitaja, sõjameeste ürituste iga-aastane külaline, Riigikogu liige Trivimi Velliste, kes nii mõnigi kord on esinenud kosutava ja mõtestatud kõnega, võiks aga seekord iseendalt küsida, kas viimaseid Sinimägedesse tulla suutvaid sõjamehi oli ikka mõistlik väsitada ülipika jutuga sellest, et Päts oli ilmeksimatu ja 1939. aastal ei tehtud vigu.
Kui noorepoolsed leegionisõbrad kokkutuleku korraldamisse suure pieteeditundega suhtusid, siis lubasid neist vanemad, ent oma nooruse tõttu sõjas mitte käinud vabadusvõitlejad endale vastukaaluks tõelist logorröad. Edaspidi oleks ehk oluline sõnavõtjatelt enne küsida, kas räägitakse ikka teemast, sest niisuguse kokkutuleku ametlik osa ei peaks ikka päris vaba mikrofoni võimaldama.
Teise maailmasõja küsimuses polnud kokkutulekul ühtset sõnumit. Kas see on läbi või alles kestab? On heaks tooniks rääkida vaid võitlustest Eesti pinnal ja aina seletada, et võideldi vaid Eesti eest. Kuid siis tuleks ju küsida, mida imet otsisid Sinimägedest norrakad, flaamid ja teised Euroopa vabatahtlikud. Sinimäed pole kindlasti koht, kus Eesti eraldatust rõhutada, see on paik, mis Euroopa rahvuslasi liidab.
Seekordse kokkutuleku läbiv teema oli Jüri Uluotsa kutse ja 1944. aastal mobiliseeritud mehed, nagu oleks Sinimägedes võidelnud vaid nemad. Valus oli tõdeda, et Idapataljonide mehed, kes alustasid sõjateed esimesel võimalusel, on tänaseks täiesti unustatud. Jääb vaid ühineda leegionisõbra Tauno Rahnu lubatuga, et üks kindel seltskond neid, kes paljusid juba lahkunud sõjamehi isiklikult on tundnud, oma mälule tuginedes mälestust edasi viivad ja kunagi unustada ei lase. Ehk siis ükskord tuleb aeg, mil saame oma sangaritest sõpradele tänuvõla tasuda ja neile postuumselt ka riikliku tunnustuse välja võidelda. Vabadusvõitlus kestab.
JAANIKA KRESSA
