Täna möödub 110 aastat teeneka tantsujuhi ja kultuuritegelase, Jõgeva valla ja Rapla linna aukodaniku Linda Rausi sünnist. Pärit oli ta küll Raplamaalt Purkust ning suurema osa oma elutööst tegi ta Raplas, Sakus ja Tallinnas, ent ta on siiski oluline persoon ka jõgevamaalastele, sest tema tegemised kultuurivallas said alguse Vägeva lähedalt Selli külast ning seal veetis ta ka oma elu viimased aastad.
Selli külla tuli Linda Raus, kes toona kandis perekonnanime Portsmuth, noore neiuna õpetajaks, ent ei piirdunud kaugeltki vaid koolitundide andmisega. Linda Raus on meenutanud, et Tallinna õpetajate seminar, mille ta lõpetas, oli eriline kool, kus valmistati noori ette nn maa soolaks saama. Lõpetajad pidid hakkama saama nii õpetaja kui ka kultuuritöötaja ametis. Kohustuslikus programmis oli klaverimäng, aga omal soovil võis oskusi ja teadmisi saada veel mitmel erialal. Linda õppis Tuudur Vettiku juhatusel viiulimängu, rahvatantsu, naisvõimlemist õpetas Anna Raudkats ning kunstilist võimlemist Ernst Idla. Kõik kolm on meie kultuuriloos kaalukad nimed.
Linda Rausist saigi tõeline maa sool. Ta andis kohalikule kultuurielule niisuguse vungi, et Selli koolimajale otsustati saal juurde ehitada: muidu poleks Linda heal tasemel tantsurühmal, näitetrupil, orkestril ja meeskooril (see koosnes Tooma sooharijate kooli õppuritest) kusagil harjutada-esineda olnud.
- aastal abiellus Linda Selli küla Vidriku talu pärija Otto Rausiga ning aastatel 1937–1945 sündis neile kuus last. 1949. aasta suurküüditamisest jäi pere puutumata, ent 1951. aastal tembeldati nad siiski kulakuteks ja aeti kodumajast, kus selleks ajaks olid juba koha sisse võtnud kolhoosikontor ja kolhoosiesimehe perekond, välja. Läks õige mitu aastat, enne kui mitmel pool tööd ja ulualust otsinud Linda, vahepeal vangis ja asumisel viibinud isa Otto ning sugulaste pool kostil olnud lapsed Raplas taas kokku said.
Väärib imetlust
Linda Rausi puhul väärib imetlust, kuidas ta ka oma elu kurjadel ja kurbadel aegadel meelekindlust ja teotahet ei kaotanud. Olude sunnil tuli tal näiteks mitut puhku rasket ja nüri füüsilist tööd teha – Lehtse turbarabas, Rapla tellisetehases või Rapla tööstuskombinaadi metallitsehhis –, ent masendusse sattumise asemel kutsus ta hoopis igal pool taidlusrühmad ellu.
„Kodu lõhkumine ja pere laiali pillutamine tekitasid küll suure trauma, aga minu lapsepõlvemälestused on siiski rohkem helged,“ kinnitas Linda Rausi poeg Göran Raus, kes praegu Vidriku talu peab.
„Kuna ema tegi õhtuti ikka taidlejatega proove, kasvasime meie, lapsed, üsna iseseisvateks. Kui muuga meil probleeme ei tekkinud, siis lehmalüpsiga küll. Ema võttis nimelt lehma, et suurt peret paremini toita, aga kui ta õhtuse lüpsi ajaks koju ei jõudnud, tuli küla pealt mõni oskaja leida, sest ise me lüpsmisega hakkama ei saanud.“
Göran tantsis kooliajal ka ise ema juhendatavas segarühmas ning mäletab, et ema polnud proovides pragaja, aga korda hoidis küll. Tantsijad pidid alati õigel ajal kohal olema ning proov lõppes rivistuse ja tervitusega. Ning konkreetsete tantsude õppimise kõrval oli palju ka üldist trenni. Ning tulemused olid head – pääseti Tallinna rahvakunstiõhtule, mis oli tänapäeva tantsupidude eelkäija.
Linda Rausi elu oli nagu draamakunsti reeglite järgi vormistatud lavastus. Aga ta armastas ka ise lavastada. Ta ei teinudki tavaliselt lihtsalt eeskava, vaid liitis eri kollektiivide etteasted lavastuslike elementidega ühtseks tervikuks. Eriti vastutusrikkad olid Mahtra sõja juubelile pühendatud lavastused, mida Linda tegi rohkem kui ühe.
„Mäletan, kuidas ema selliste lavastustega vaeva nägi ning enne etendust muretses, kas kõik ikka nii välja kukub, nagu vaja, samuti seda, kui õnnelik ta oli, kui kõik hästi läks. Ning hästi läks ju alati,“ meenutas Göran Raus.
Tagasi Vidrikul
Kolmkümmend aastat tagasi avanes Rausidel võimalus Vidriku talu tagasi saada. See oli justkui kingitus Lindale tema 80. sünnipäeva puhul. Algul käis ta Vägevalt veel päris palju Tallinnas, hiljem jäi üha paiksemaks. Görani talupidamisele elas ta soojalt kaasa. Sõitis mõnikord pojaga kombaini lahtises kabiinis kaasagi.
Tänu sellele, et ta elu aeg intensiivselt liikunud oli, püsis Linda Raus kõrge eani töövõimeline. Veel 85-aastaselt lõi ta kaasa 1994. aasta tantsupeo üldjuhtide meeskonnas, seades väljakule Tallinna ning Harju- ja Raplamaa tantsijate etteasted. Viimase tantsurühma lõi Linda Raus Vägeva kooli aastal 1996 või 1997 ning sai noortega väga hästi hakkama.
Linda Raus lahkus meie hulgast 2003. aasta 19. detsembril, ent kultuurirahva hulgas mäletatakse teda endiselt. Rapla kultuurikeskusse on sisse seatud koguni Linda tuba, kus saab ülevaate teeneka kultuuritegelase elust, ent kus toimuvad ka nn Linda toa teisipäevaõhtud huvitavate teemade ja külalistega.
Linda Rausi 110. sünniaastapäeva tähistatakse Raplas terve rea sündmustega. Kaalukaim neist on Linda Rausi elust kõneleva tantsu-, laulu- ja sõnalavastuse „Minek“ väljatoomine. Seda mängitakse täna ja homme õhtul.
RIINA MÄGI
