Jõgeva linna staadionil peetakse homme teist Eesti Naiste Tantsupidu. Kui tantsumurule lähevad sellel peol enamasti naised, siis lavastusgrupi liikmena aitab peo õnnestumisele kaasa ka mitu meest. Üks neist on Eesti Maaülikooli rahvatantsuansambli Tarbatu kunstiline juht Jaanus Randma. Naistepeol on ta pealavastaja assistendi ning noorte segarühmade üldjuhi rollis.
Jaanus Randma on hariduselt hoopis loomaarst. Veterinaariat on ta õppinud nii Väimela sovhoostehnikumis kui ka Eesti Põllumajanduse Akadeemias, mis praegu Eesti Maaülikooli nime kannab. Veterinaaria tundus talle omal ajal loogiline valik, sest suguvõsas oli mitu loomaarsti ja Jaanuse koduski peeti loomi.
“Kõrveküla põhikoolis õppides nägid mu hommikud välja nii, et kõigepealt aitasin laudas loomad ära talitada ja alles siis läksin kooli. Parematel aegadel oli meil viis lehma,” meenutas Jaanus Randma.
Rahvatantsust ei teadnud ta 1982. aastani ehk EPAsse astumiseni suurt midagi. Siis aga kutsus üks EPA kursusevend teda kaasa Tartu kultuurihoone noorte segarühma. Jaanus läkski, aga just siis läks rühm laiali, sest mitu selles tantsinud noormeest võeti korraga sõjaväkke ja kõigile ei suudetud asendajaid leida. Rühma juhendaja Milvi Link hoolitses siiski selle eest, et keegi “ripakile” ei jääks. Jaanus Randma suunas ta näiteks osavalt EPA segarühma. Ehkki juhendaja Enn Madi oli nõudlik ja rühma tase kõrge, elas Jaanus Randma kollektiivi suhteliselt valutult sisse. Osalt võib-olla ka sellepärast, et füüsiline vorm oli tal juba enne hea: ta tegeles kergejõustikuga. Esialgu püüdiski ta oma nädalaplaani ära mahutada nii viis kergejõustiku- kui ka kaks tantsutrenni, ent lõpuks jäid ainult tantsutrennid.
Tantsuarmastuse tõttu on Jaanus Randmal tulnud koguni püssitoru ees seista. Kui tantsutrenn kella kümne paiku õhtul lõppes ja higi sai duši all maha pestud, oli koju Kõrvekülla jõudmiseks jäänud vaid kaks võimalust: kas rääkida hilisõhtuse Leningradi bussi juhile auk pähe, et ta Kõrvekülas lisapeatuse teeks, või minna jalgsi. Teed mööda tuli vantsida kaksteist kilomeetrit, otse üle Raadi sõjaväelennuvälja minnes sai hakkama seitsmega. Tunnimees, kes hilist teekäijat esimest korda nägi, käratas: “Seis! Muidu lasen!” Kes aga sama “hullu” mitmendat korda kohtas, laskis ta juba sõbralikult läbi. Ajapikku sai Jaanus tuttavaks õige mitme lennuväljal teeninud sõdurpoisiga.
Pärast EPA lõpetamist asus ta Miina Härma nimelisse kolhoosi erialasele tööle, ent tantsis EPA tantsurühmas edasi. Selleks ajaks oli Enn Madi Jaanus Randma tantsujuhi potentsiaali juba ära näinud ja hakanud teda oma rahulikul, aga järjekindlal moel sellele teele suunama. Hakatuseks proovis Jaanus näiteks kätt Kõrveküla kooli laste juhendamisel.
“Tänu toonasele kogemusele oskan lasterühmade juhendajate tööst lugu pidada. See ei ole üldse lihtne,” tõdes Jaanus Randma.
Hobune ja liblikas
1990. aastate alguses kutsus Enn Madi ta oma assistendiks. EPA segarühmast oli vahepeal saanud Eesti Maaülikooli rahvatantsuansambel Tarbatu ning Jaanus Randma hakkas juhendama selle noorterühma. 1996. aastal sai Randmast Tarbatu kunstiline juht. Enn Madi käe all tantsimine ja tema kõrval töötamine oligi tema jaoks justkui tantsuhariduse omandamine: ühtegi sellealast kooli pole ta ju lõpetanud.
“Ennu tundides oli alati kord majas,” meenutas Jaanus Randma. “Tema ranguse tõttu on nii mõnigi piiga trennist nuttes lahkunud, aga pärast väikest järelemõtlemist tagasi tulnud. Enn Madi üks lemmikütlusi oli, et trennis pead tööd tegema nagu hobune, siis saad laval lennata kui liblikas. Tema teine lemmiklause oli: “Sa oled kui kükitav mannatera.” See tähendas, et sind pole laval näha, et sa pead end suuremaks tantsima.”
Madi pööras suurt tähelepanu kehakoolile ja rõhutas, et tantsijal ei tantsi üksnes käed ja jalad, vaid kogu keha. Tema jaoks olid tähtsad väljendusrikkus ja lavakultuur, ent ta oli ka oma harituse ja väljapeetud käitumise poolest tantsijatele eeskujuks. Põhiametilt oli Madi aga hoopis saksa keele õpetaja.
“Enn Madi käe all tantsinute hulgast on tulnud päris palju tantsuõpetajaid,” kinnitas Jaanus Randma. “Ju ta siis oskas tantsijates õpetamise vastu huvi äratada. Mina olen tagantjärele väga õnnelik, et Enn andis mulle võimaluse enda kõrval tantsujuhiks kasvada.”
Jaanus Randma sõnul on talle palju andnud ka Eesti tantsujuhtide rahvatantsurühmas tantsimine ja selle juhendamine. Sellegi kollektiivi juurde sattus ta tänu Enn Madile. Tantsujuhtide rühma liikmed toovad kaasa oma väärt kogemused ja tänu sellele muutuvad rühma kokkusaamised omamoodi loominguliseks laboriks.
Maaülikooli rahvatantsuansambel Tarbatu tähistas paar kuud tagasi oma 65. sünnipäeva. Vanemuise kontserdisaalis toimunud juubelikontserdi pääsmed vabamüüki ei jõudnudki, sest terve saal sai ansambli vilistlasi, lapsevanemaid ja kutsetega külalisi täis.
Ansamblis kogu aeg olnud mitu rühma. Praegu esimene ja teine põhirühm, noorterühm, milles samuti kahe koosseisu jagu tantsijaid, ning vilistlasrühm. Üldiselt tehakse trenni kaks korda nädalas ja kaks tundi korraga, aga olulisemate esinemiste eel tehakse rohkesti lisatrenne. Tänavu 16. aprillil oli Vanemuise kontserdimajas näiteks Tarbatu 65. sünnipäeva kontsert, mille piletid vabamüüki ei läinudki, sest saal oli ansambli vilistlasi, lapsevanemaid ja kutsetega külalisi täis. Järelpidu pidasid endised ja praegused tarbatulased Tartu üliõpilasmajas.
“Meie endised ja praegused tantsijad moodustavad justkui ühtse kogukonna,” ütles Jaanus Randma.
Oma seltskond
Ansambli Tarbatu noorte-, põhi- ja vilistlasrühmas tantsib praegu 80-90 inimest. Kõrgkoolide nüüdne õppesüsteem teeb paraku tudengite taidluskollektiivi kunstilise juhi elu raskeks. Neist, kes ainult bakalaureuseõppega piirduvad, on keeruline head tantsijat kasvatada, sest kolm aastat pole selleks piisav aeg. Õnneks on ka neid, kes magistriõppesse jäävad.
Teine uus trend on see, et noored jäävad oma gümnaasiumi aegse rühma juurde vilistlasrühmana tegutsema. Seegi võtab kõrgkooli ansamblilt osa potentsiaalseid tantsijaid ära. Tantsupeo aastad toovad siiski alati palju noori tantsu juurde ning kes sõrme andnud, see kaotab tavaliselt terve käe.
“Kui õppekorraldus on kõrgkoolides selline, et noored ei tunne enam kõiki oma kursuse inimesigi, siis tantsurühmas leiab tudeng endale seltskonna, kuhu kuuluda, ja võimaluse oma elu huvitavaks muuta,” sõnas Jaanus Randma. “Tantsimine annab ka korraliku füüsilise koormuse. Iga trenn algab kolme-neljakümne minutilise soojendusega ning siis tuleb veel poolteist tundi tantsulist osa otsa. Ka ansambli kontsert kestab tavaliselt oma poolteist tundi. Kehva füüsilise ettevalmistusega tantsija sellisele koormusele vastu ei peagi. Ja suitsetajaid Tarbatus pole. Mõni tantsima tulles võib-olla veel suitsetab, aga varsti jätab maha, sest pole ju kellegagi koos suitsu teha.”
Tarbatu repertuaaris on teadlikult hoitud eesti lavatantsu kullafondi kuuluvaid tantse. “Tahame, et noored neid ei unustaks, sest nii säilib järjepidevus. Uusloominguga puutuvad nad nagunii kokku, sest tantsupidude kava suuresti sellest koosnebki,” ütles Jaanus Randma.
Jõgevamaalt on tema sõnul Tarbatusse ikka häid tantsijaid tulnud: selliseid, kes hästi hakkama saavad ja põhirühma välja jõuavad. Järelikult on siinsed õpetajad nendega head tööd teinud.
Maaülikooli tantsijad reisisid palju juba nõukogude ajal. Näiteks käidi esinemas Indias ja Iirimaal. Tagantjärele tasub rõõmustada ka mitmetesse tollase Nõukogude Liidu piirkondadesse tehtud reiside üle: paljudesse paikadesse praegu ju enam ei läheks.
Eesti Vabariigi ajal on kõige kaugemad reisid viinud Tarbatu tantsijad Uus-Meremaale ja Austraaliasse. Euroopa riikides käimine on nii tavaline, et ei tasu enam mainidagi.
“Vahel kipub tekkima juba küsimus, et kas ikka üldse on vaja minna. Aga kui kohale lähed, saad aru, et tasus tulla küll. Igast reisist on midagi õppida,” kinnitas Jaanus Randma ja lisas, et Tarbatu järgmised etteasted saavad teoks sügisel Lõuna-Koreas toimuval folkloorifestivalil.
Meie tantsijaid ja nende sõnumit on Randma sõnul välismaistel folkloorifestivalidel üldiselt alati mõistetud. Tihti on leitud, et meil on huvitavaid tantsuvõtteid. Näiteks “Mulgi polka” tõste tekitab alati elevust.
Kui kunagi otsustas kõrge žürii, kes välisfestivalidele pääseb, kes mitte, siis nüüd sõltub kõik kollektiivi enda soovist ja rahalistest võimalustest.
“Aga välisfestivalile minnes ei tohiks tantsijad siiski unustada, keda nad esindavad. Me viime Eesti maailma, oleme oma riigi visiitkaart,” ütles Jaanus Randma.
Leivaraha mujalt
Tarbatu kunstilise juhi amet pole tegelikult üldse Jaanus Randma põhitöö. Või vähemasti ei tule sealt tema põhisissetulek. Selle teenib ta hoopis enda loodud väikefirmat juhtides. Tema loomaarsti karjäär piirdus vaid kahe aastaga.
Spordile pole ta aga päriselt selga keeranud. Ta tavatseb näiteks Tartu rulluisumaratonidel osaleda. Ja enne seda tuleb siis ka natuke trenni teha, sest ega ta siis ometi viimaseks jääda taha!
“Tants on siiski hõivanud suurema osa minu ajast. Nii et olen, piltlikult öeldes, võõraid lapsi rohkem kasvatanud kui omi. Tantsujuhil on ju õhtud ja nädalavahetused enamasti kinni. Aga samas võin öelda, et tants on mulle tegelikult ikka rohkem andnud kui võtnud. Oleksin väga kurb, kui ma ei tunneks neid inimesi, kellega tants mind elu jooksul kokku on viinud,” tõdes Jaanus Randma. “Tantsimine ja tantsude loomine on loominguline tegevus, mis võimaldab oma mõtteid ja tundeid väljendada.”
Tänavusel naiste tantsupeol on Jaanus Randma noorte segarühmade üldjuht ja pealavastaja assistent. Pealavastajat Ülo Luhti peab Jaanus Randma väga heaks ja kõrge kvalifikatsiooniga tantsujuhiks, kellelt on väga palju õppida.
“Kui laupäeva õhtupoolikul montaaži tegema ehk eri väljakutel harjutatud tantsudest terviketendust kokku panema hakatakse, tuleb mul Ülo kõrval seista, üldpildi loomisel kaasa rääkida ning aidata otsida parimat lahendust,” ütles Jaanus Randma.
Tema sõnul on iga liiki rühmade hulgas häid, väga häid ja keskmisi. Suurel peol on nõrgematel rühmadel võimalik naabreid jälgides paremaks saada, nii hingelt kui ka tantsuoskuselt.
“Tore, et nii väikeses paigas, nagu Jõgeva, on naiste tantsupeo näol nii suur ettevõtmine käivitatud. Siinne staadion asub looduse rüpes ja kui lisada sinna kaunites rahvarõivastes tantsijad, saab kokku ilusa pildi. Ning folklooriselts Jõgevahe Pere ja nende vabatahtlikud abilised tulevad tantsupeo korraldamisega väga hästi toime. Lausa lust on vaadata, kuidas selle heaks töötatakse,” kiitis Jaanus Randma.
Jaanus Randma elukäik
* Sündinud 11. detsembril 1963 Tallinnas
* Lõpetas 1978 Kõrveküla põhikooli, 1981 Väimela sovhoostehnikumi veterinaaria alal ja 1987 Eesti Põllumajanduse Akadeemia (praeguse Eesti Maaülikooli) samuti veterinaaria alal
* 1987-1989 Miina Härma nimelise kolhoosi loomaarst
* Aastast 1990 tegev eraettevõtluses
* Aastast 1982 tantsis Enn Madi käe all Eesti Põllumajanduse Akadeemia rahvatantsurühmas ehk praeguses Eesti Maaülikooli rahvatantsuansamblis Tarbatu
* Aastast 1996 on Tarbatu kunstiline juht
* Tantsinud aastast 1992 Eesti tantsujuhtide rahvatantsurühmas ja on praegu ka selle juhendaja
* II Eesti Naiste Tantsupeol on noorte segarühmade üldjuht ja pealavastaja assistant
Ülo Luht, II Eesti Naiste Tantsupeo pealavastaja:
Jaanus Randma alustas Eesti Maaülikooli rahvatantsuansamblis Tarbatu tantsijana, ent kasvas sellest rollist tasapisi välja ning tõusis ansambli juhiks. Hariduselt on ta aga hoopis loomaarst. Minu arust on see üpris kurioosne, et maaülikooli rahvatantsuansamblit juhib loomaarst, Tallinna Tehnikaülikooli rahvatantsuansamblit toiduainete keemik, Rakvere rahvatantsuansamblit Tarvanpää tehnikaülikooli haridusega insener jne. Ning ometi on Tallinna ülikooli juures koreograafiaosakond tegutsenud ligemale nelikümmend aastat! See näitab, et ainuüksi diplom ei tee veel kellestki tasemel tantsujuhti.
Jaanus on natuke kass, kes kõnnib omapead, aga ta teeb oma asjad alati korralikult ära.
Minuga koos töötamine pole tegelikult lihtne ülesanne, aga Jaanuse ja minu vaheline koostöö laabub. See ei tähenda, et ta kõiges mulle järele annaks, vaid ta on oma seisukohad läbi mõelnud ja oskab neid kaitsta.
RIINA MÄGI
