Tänavune pikk ja paksu lumega talv kahandab rängalt metskitsede arvu, nii et kitsejahti pole tõenäoliselt mitmel lähemal aastal enam mõistlik pidada. Teisalt võib see ka metskitsede populatsioonile mõnes mõttes hea olla, sest alles jäävad kõige tugevamad ja tervemad ehk toimub väga karm looduslik valik.
Jõgevamaa loodusemees ja endine jääger Vahur Sepp ütles, et tänavune talv on metskitsede jaoks raskem kui eelmine, sest see on olnud pikk ja lumi sügavam ning kohevam kui möödunud talvel.
“Alatskivi metsnik Raivo Kuum leidis jaanuari algul esimese kitse, kes oli surnud kurnatusest. Nad ei saa toitu kätte ega jõua endale enam magamisaset kraapida. Kitse esijalg on nagu luuavars ja praegune lumi nagu jahu,” rääkis Sepp.
Jahimehed peaksid appi tulema
Kits sööb talvel igihaljaid taimi, eelistatud on mustikas, pohl, kanarbik ja samblad ning pungad ja võrsed. Praeguseks on tal jäänud ainult pungad ja võrsed. Ühe põõsa juurest teise juurde läbi murdmine nõuab palju energiat. “Toidust saadud energia ei kompenseeri seda energiakulu, mida kits kulutab järgmise punga juurde jõudmiseks,” nentis Sepp. Tema kinnitusel kogunevad kitsed kohtadesse, kus tehakse lageraieid. Kui raie läbi saab ja pungad-oksad söödud ning mets välja veetud, ei pääse loomad enam liikuma, sest lund tuleb pidevalt juurde. “Ka need loomad surevad sinna nälga.”
Sepa hinnangul peavad jahimehed praegu kitsedele appi tulema ning toitu viima. “Toit tuleks panna kitsede kogunemiskohtadesse, kus nad tõepoolest ka süüa saavad. Hästi sobivad selleks kiles silopallid, mis tuleks metsas muidugi lahti harutada. Juurde tasuks panna ka kaera ja porgandit või peeti. Juurikad tuleks kindlasti hakkida. Kui näiteks porgand jäätub, siis kitse hammas sellele peale ei hakka,” rääkis Sepp.
Tema sõnul on kogunemiskohad muidugi ka lõksud, sest kitsedel on palju siseparasiite, ja kui nad teevad heintele ekskremente ning urineerivad, siis söövad terved loomad ka endale haigusetekitajad sisse.
“Me ei tea, kui pikaks kujuneb tänavune talv, võib olla on veebruaris juba lumi läinud, siis pole hullu. Aga kui talv kestab sama kaua kui eelmine, ei taha ma enam edasi mõelda, mis saab. Ma ei mäleta kogu oma elu jooksul seda, et kitsed nii pika talve pidanuks üle elama,” lisas ta.
Lumekoorik lõhub jalad
“Kui ma nõukaajal jäägrina töötasin, olid seitsmekümnendate lõpus ja kaheksakümnendate algul ka karmid talved, kuid siis söödeti kitsi rohkem. Nüüd on vahepealsed pehmed talved näidanud, et loomad saavad ise hakkama,” lisas ta.
Veel on Sepa sõnul vaja lahti lükata metsateid, siis saaks kits otsida kohti, kuhu liikuda. “Praegu kisub küll sinnapoole, et me ei jõua metsateid ja –sihte lahti hoida.”
Tugevamad kitsed kasutavad praegu üht ja sama magamisaset, mille juba kord on lahti kraapinud, näiteks kusagil suure kuuse all. Seal elab loom nii kaua, kui mõni hulkuv koer ta ära ajab.
Kui nüüd nädala lõpus peaks tulema sula, ainult korraks plusskraadid, siis on Sepa kinnitusel kitse elu täiesti hukas, sest lumele tuleb koorik, mis lõhub niigi nõrkade loomade jalgu.
“Kui sula tuleb vihmaga ja pikema aja jooksul ning toob suurvee nagu kevadel, siis see päästab metsloomi, olgugi, et üleujutus on n-ö valel ajal,” lisas Sepp.
Talveund magavatel loomadel pole Sepa kinnitusel häda midagi, kui nad oma magamiskoha kõrgemasse paika valisid, nii et vesi külje alla ei tule.
Metsseale külmumata maa meeldib
Metssigadel on tänavu talvel sellepoolest hea, et maapind on sula, nad saavad tuhnida. “Sead liiguvad vähe, nad on metsakvartali suurusel alal, osa karju käib jahimeeste pandud söötade juures, osa katsub ise hakkama saada. Nad kasutavad vanu radu, põhitoiduks on kuuseokkad ja vaarikavarred, aga nende peal kaua ei ela. Kraavikallastest otsitakse hundinuia juuri ja muud nosimiskõlbulikku.
Tegutseva jahimehena koputab Vahur Sepp ka kolleegide südametunnistusele: “Koertega seajahi pidamine peaks praegu küll olema eetikavastane tegevus. Jahti tohib pidada küll, aga ainult varitsusjahti. Karjast tuleks lasta nõrgemaid ja mitte ajada sigu talvekorterist minema,” lisas ta.
Sepa sõnul on metssead teinud endile kuuseokstest vägevad pesad ja on üsna paiksed. Kui neid aga hirmutada ja oma talvekorterist, kus neil on teed ja rajad sisse tehtud, minema lüüa, siis noorloomad hukkuvad. Osad emised ei pruugi kevadel üldse põrsaid tuua, osa võib neid ilmale tuua vaid paar tükki.
Kevadel metsas ringi liikudes ja seakarjade suurust jälgides saab Sepp kohe aru, kus on koertega seajahti peetud.
Jäneseid peaaegu polegi
Meil on veel pisut halle jäneseid ja neid peamiselt asulate lähedal, kuid valge jänes on siinsest loodusest peaaegu kadunud. Vahur Sepp on tänavu talvel leidnud vaid kolme erineva valgejänese jäljed. “Ta on meil haruldasem kui hunt, hundi jälgi olen tunduvalt sagedamini leidnud,” tunnistas ta.
Jänestel poleks Sepa hinnangul raske, nad saaksid kenasti hakkama. Halljänes käib praegu õunaaias puid kahjustamas, kus need katmata on jäänud. Ta on võrsetoiduline, aga sööb ka puukoort.
Hunt ei pea üldse vaeva nägema
Saagi murdmiseks ei pea võsavillem üldse vaeva nägema, sest tema toidulaud on hästi rikkalikult kaetud, jätkub nii metskitsi kui ka metssigu, keegi ei jõua tal eest ära joosta.
Hunt liigub Sepa sõnul praegu vähe. “Ta otsib välja mõne metsseakarja, võtab sealt mõne põrsa. Hunt tarvitab toidu ära, lusti pärast ta ei murra,” kinnitas Sepp.
Võsavillemitel on pulmad ukse ees. “Pärast 15. jaanuari hakkavad nad rohkem liikuma, siis tuleb kosjas käia, naabrimehega kakelda, teisi hunte võrgutada, siis on ka hundi jälgi metsas rohkem näha.”
Ilves on kohanenud
Sügavas lumes tunneb ilves end Sepa kinnitusel hästi, tema käpaalused on nagu rõngastega suusakepid ja kui ta käpa laiali ajab, siis püsib see hästi lumel.
Ilves liigub praegu vähe, sest kui kuhugi raielangi serva on kogunenud kümmekond kitse, siis pole tal sealt tarvis kuhugi minna. “Toit on tal olemas, mis mõttega siis ringi traavida. Sumpamise ajad tulevad veebruari lõpus, kui algab pulmaaeg.
Ilves ei saa süüa külmunud liha, ta peab rohkem murdma. Muidu on ta kolm-neli ööpäeva kitse juures, mõnikord ka nädala. Toitu ilvesele jagub, sest nõrgad kitsed tema eest ära joosta ei jõua. Ilves katab praegu ka teistele loomadele toidulauda, sest tema murtud ja mahajäetud kitsekorjuseid tarvitavad toiduks rebased ja kärntõppe nakatunud kährikud, kes ei saa talveund magada.”
Nakatunud rebased surevad piinarikkalt
Enamik meie rebastest on nakatunud kärntõppe, seda “tänu” marutaudivastasele vaktsineerimisele. Kärntõves loomadel on energiakulu suur, sest karv on maas. Kevadet nad tõenäoliselt ei näe, külm võtab nad ära ja see on Sepa hinnangul ränk ja vaevarikas surm.
<p />
Rebased on näljas, sest hiiri nad enam kätte ei saa. “Hiiri oli küll palju, kuid lumi on paks ja hiir lume peale ei tule, ta on maapinna lähedal. Kavalamad rebased käivad ilveste järel ja söövad seda, mis nendest järele jääb.”
i
HELVE LAASIK
