Tänavuse Põltsamaa linna kõige olulisema tiitli, Põltsamaa linna aukodaniku nimetuse, pälvis põline põltsamaalane, ekslinnapea ja endine riigikogu liige Margi Ein.
Margi ütleb talle hiljuti osaks saanud Põltsamaa linna aukodaniku tiitli kohta ise, et tema jaoks oli see tõeliselt suur üllatus ja ühtlasi ka tunnustus ja tegelikult tunnustus kõigile nendele inimestele, kes tema mõtteid ja seatud eesmärke teoks on aidanud teha. “Kohalikus poliitikas olen tegutsenud 28 aastat. See on väga pikk aeg. Igal asjal oma algus ja lõpp. Kas ma kohalikus poliitikas edaspidi kaasa löön, ei ole ma tänaseks päevaks veel otsustanud. Minu töö on olnud huvitav ja mitmekülgne. Olen õnnelik, et olen saanud elada Põltsamaal ja oma tegemiste ja toimetamistega Põltsamaa piirkonna elule ja arengule kaasa aidata.”
Nägi oma silmaga tollast suure riigi juhti
Nii mõnelegi temavanusele olid pioneerilaagrid kooliaja põnevaim osa. Võimalus sõita tollase Nõukogude Liidu kõigi pioneeride kõige ihaldatumasse paika, Artekki, tuli tänu vabariikliku punase risti seinalehekonkursi võidule. Sõit sai teoks 1964. aasta augustis. Margil õnnestus veeta kuu aega Artekis. Põltsamaalt pääses ta üleliidulisse pioneerilaagrisse üksi, aga Tallinnasse, Balti jaama, kust nad rongiga teele asusid, tuli pioneere kõikjalt Eestist.
Margi jaoks oli see esimene nii pikk rongisõit tema elus. Kuna telefone siis ju kõigil polnud, ei saanud Margi oma vanemate ja sõpradega terve kuu suhelda. Paar postkaarti ta Artekist siiski kodu poole teele läkitas. Artekis oli laagreid palju ja nii sattus ta seal kokku paljudest liiduvabariikidest pärit noortega. Selles laagris, küll mitte samas rühmas, oli veel üks Eesti tüdruk. Päevad olid seal väga tihedalt sisustatud.
Artekis oldud aja kõige suuremaks üllatuseks kujunes Margi jaoks võimalus näha oma silmaga tollast NSVL-i riigipead Nikita Hruštšovi. Pioneerilaagrite läheduses asusid ka tollasete NLKP tähtsate tegelaste suvilad. Nendeni viiv tee kulges laatsareti kõrvalt mööda. Hruštšov mitte ei sõitnud, vaid lihtsalt jalutas laatsareti lähedalt mööda, oma suvila poole.
Just sellel ajal kui Margi Artekis viibis, olid sinna reisile läinud Põltsamaa Keskkooli ja kultuurimaja orkestrite dirigendid ja pillimängijad. Nende seas oli ka kauaaegne Põltsamaa kirikuõpetaja Herbert Kuurme koos abikaasa Astaga ja meie hulgast hiljuti lahkunud kooliorkestri dirigent Lembit Vink. Margi kohtus kodukandi inimestega Arteki spordiplatsil ning see oli tema jaoks täiesti ootamatu ja meeldiv üllatus.
Puhkpilliorkestris mängimine tuli kasuks
Margi mängis kaasa Põltsamaa keskkooli puhkpilliorkestris. Muusikakoolis ta ei käinud nagu mitmed teisedki orkestris mänginud õpilased, vaid sinna pääses ta tänu dirigent Lembit Vingile, kes koolitas orkestrile järelkasvu eelrühma kaudu. Puhkpilliorkestri saavutatud parim tulemus ühel ülevaatusel viis neid Moskvasse. Lennusõit sinna oli Margile tõseliseks elamuseks.
Alles hiljem mõistis ta kui oluline roll on Põltsamaal kooli puhkpilliorkestril. Oma Tallinna-sugulase keskkooli lõpuaktusel tajus ta väga selgelt, et midagi olulist oli puudu ‒ puhkpilliorkester ‒ mis aktusele vajaliku meeleolu oleks loonud.
Leidis kõrgkoolist endale hea sõbra
Eelviimasel kooliaastal tuli Põltsamaa keskkooli õppejõud Tallinna polütehnilisest instituudist (TPI), kes peatsetele abiturientidele oma kooli teiste alade kõrval andis ülevaate ka instituudis õpetatavast ehituserialast. Õppejõud äratas Margis huvi selle ala vastu. Küllap oli oma osa ka Margi varasemal hobil, kui ta käepärastest vahenditest hoonete makette valmistas. Tagantjärele on ta tollase valikuga väga rahul.
TPI ühiselamu tuba jagas ta Türilt pärit neiuga, kellega juba sisseastumiseksamitel kokku sai. Sealt kasvas välja sõprus, mis kestab tänase päevani.
Pärast kõrgkooli lõpetamist tuli töökohta otsima hakata. Viis aastat kestnud õpingute järel TPI-s sai tal suure linna elust isu lõplikult täis. Üks tööpakkumine ehitusinseneri diplomiga vastsetele lõpetajatele oli saabunud Jõgeva KEK-ilt. Nii algas tema töö ehitusinsenerina 1974.aasta 1. detsembril meistrina KEK-i Põltsamaa osakonnas.
KEK ehitas Põltsamaale korterelamuid ja 1978. aastal saigi noor pere endale korteri Õuna tänavasse. Tütar Angela hakkas siis käima naabruses “Mariˮ lasteaias.
Esku suurfarmi ja Lillevere kolhoosi sigala kompleksi ehitamise ajal tegutses Margi Ein töödejuhataja ülesannetes, asendades algul puhkusel või haiget kolleegi. Esku suurfarm oli just niisuguses olukorras, et seinad ja katus olid paika saanud, kuid aknaid ees ei olnud ja tuul lõõtsus seal kõvasti. Margil oli teiste üleriiete peal puhvaika ning jalas lubjavildid. Ametiautoks sai ta endale pika kabiiniga GAZ-52.
Margi ülemuse põhimõtteks oli, et ehitusjuhid peavad jälgima ja korraldama tööd objektil, nii palju kui nende aeg ja muu tegevus võimaldab. Nüüd võib ta tagantjärele tunnistada, et KEK-i esimesed tööaastad olid väga tugevaks kooliks. Hiljem töötas ta KEK-i projektgrupis juhatajana.
Sattus kohalikku poliitikasse
Tasapisi liikusid Margi ja klassivennast abikaasa Aini mõtted oma maja ehitamise suunas. Sobiva krundi leidsid nad Mäe tänavas. Margi oli maja ehitamise osas üsna skeptiline ning oli ennast ette valmistanud selleks, et sellele kulub kümme aastat, kuid tegelikult löödi labidas maasse 1992. aastal ning 1997. aastal kolisid nad juba sisse. See polnud kerge aeg, nõudis palju tööd ja vaeva õhtustel tundidel ning puhkepäevadel, kuid seda suurem oli rõõm valmis saanud oma kodust, mille üle Margi nüüdki väga õnnelik on.
Veel enne Eesti taasiseseisvumist, sattus Margi 1989. aastal kohalikku poliitikasse. Margile tegi ettepaneku valimistel osalemiseks toonane Põltsamaa Linnavalitsuse kultuurinõunik Eha Kabrits. Valimistel läks tal väga hästi. Sellesse volikogu koosseisu kuulus ka kunagine klassijuhataja, õpetaja Valter Vunk.
Peale oma riigi tekkimist moodustati endise Jõgeva KEK-i I projektgrupi töötajate baasil OÜ PÕPRO. See aeg oli äärmiselt keeruline, sest keegi ei tahtnud siis midagi projekteerida ega ehitada. Just siis otsiti Põltsamaa linnavalitsusse ehitusnõunikku. Pakkumine jäi Margile silma, ent kandideerima ta ei kiirustanud, sest võttis ta endale aega otsustamiseks. Kuid kaotada polnud midagi. Ta osutuski valituks ja asus 1993. aasta sügisel tegutsema Põltsamaa linnapea Tiiu Pihlaka meeskonnas. Peale oktoobris toimunud valimisi jätkas Margi tööd Põltsamaa linnavalitsuses, nüüd juba abilinnapea ametis, linnapea Ain Saviaugu meeskonnas. Lisaks tuttavale ehitusvaldkonnale tuli abilinnapeal tegeleda soojamajanduse, energeetika, teede-tänavate probleemidega.
Aastast 1996 linnapea ametis
Margit ei jäetud valimiskarussellilt kõrvale 1996. aasta sügisel kohalikel valimistel. Ühel õhtul koputasid Margi koduuksele Põltsamaa linna ettevõtjad ja tegid valimisliidu nimel ettepaneku linnapeaks kandideerida. Naise sõnul polnud tal seda otsust kerge langetada, kuid tookordsete valimiste järel valiti Margi Põltsamaa linnapeaks. Sellest ajast on kõige keerulisemana meelde jäänud kortermajade kütmisega seotud mured. Inimestel polnud raha kütte eest maksta aga kütet tuli ikkagi osta. Seetõttu hakati elanikelt ettemaksu koguma.
Kohe linnapea ametisse asudes läks ta 1996. aastal õppima omavalitsusjuhtide kooli. Kursustel käis Margi koos praeguse Põltsamaa vallavanema Toivo Tõnsoniga. Tuli koostada omavalitsuste arengukava. Põltsamaa linna arengukava tuli tal nii hästi välja, et järgmistel sarnastel kursustel käis seda uutele õppuritele tutvustamas.
Paralleelselt muude tegevustega hakkas Margi juhitud meeskond aktiivselt tegelema Põltsamaa linna kultuurielu korraldamisega, et muuta see paikkond inimestele atraktiivsemaks. Sageli külastatavateks kujunesid Margi linnapeana tegutsemise aastatel Põltsamaa lossi veinipäevad, motošõud, klassikalise muusika kontserdid, ooperietendused. Tänutundega meenutab ta sellest ajast Ülle Koppelit ja Igor Ellisoni.
Juba 1998. aastal avati lossihoovis veinikelder ja Põltsamaa kuulutati veinipealinnaks, veinipäevale olid kutsutud kõik tollased naislinnapead. Sellel ajal külastasid Põltsamaad haljastusspetsialisti Inge Angerja palvel Kersti Lootus ja Kadrioru pargi direktor Ain Järve, kes jagasid Margile ja Inge Angerjale näpunäiteid, kuidas linnapilti ilusamaks muuta.
Töö riigikogu liikmena oli põnev
Margile tehti ettepanek kandideerida riigikogu valimistel. Teda saatis edu ning Rahvaliidu nimekirjas kandideerides saigi temast riigikogu 10. koosseisu liige. See oli talle täiesti uus ja huvitav kogemus. Toonasesse parlamenti kuulus rohkesti omavalitsustöötajaid. Küllap soosis see põhjalikumalt keskendumist regionaalteemadele, mida reguleeriti ka seadusandlusega.
Margi oli riigikogu sotsiaalkomisjoni liige ja korruptsiooni vastase seaduse kohaldamise erikomisjoni esimees. Ta ei nõustu nende inimestega, kes väidavad, et ega need riigikogulased seal suurt midagi tee. Tegutsema harjunud inimesena oli temal riigikogu liikmena tegevust palju ning koos oma fraktsioonikaaslastega sõitsid nad kogu Eestimaa läbi ja kohtusid inimestega kõikjal. Riigikogusse kandideeris ta teist korda 2007. aastal, ent enam valituks ei osutunud.
Tunneb rõõmu vanaemaks olemisest
Pärast riigikoguaastaid otsustas ta kandideerida Põltsamaa valla ehitusnõuniku ametisse, kus töötab tänase päevani. Võrreldes kunagise KEK-is töötamise ajaga on tal praegu väga palju paberitööd ning arvutiga töötamist.
Põhitöö kõrval jätkab Margi tegevust kohalikus poliitikas, on Põltsamaa linnavolikogu liige ning linnavolikogu arengu- ja ettevõtluskomisjoni esimees. Põltsamaa linnavolikogu eelmine koosseis valis Margi linnavolikogu esimeheks.
Praegu on Margil kaks lapselast, kellest ta tunneb suurt rõõmu ja oskab seda rõõmu vanaemana vist rohkemgi hinnata kui oma last kasvatades. Vanim lastelastest on juba 17-aastane kümnendas klassis õppiv Annabel ja noorem lapselaps, Meribel, sai just kümne aastaseks. Kui varasematel aastatel olid lapselapsed suviti sageli Põltsamaal vanaema Margi ja vanaisa Aini juures, siis nüüd, suuremaks sirgudes, satuvad nad Põltsamaale järjest harvem.
Margi sõnul poleks ta nendes ametites, kus siiani on töötanud, saanud tegutseda ilma abikaasa Aini tugeva toetuse ja abita ning on selle toetuse eest abikaasale väga tänulik.
Margi Eina elukäik
*Sündis 1950. aastal Põltsamaal. Tema ema oli õmbleja ja isa eelmise Eesti Vabariigi ajal vallakirjutaja. Ta töötas samas majas kus praegu asub Põltsamaa vallavalitsus. Vanaisa pidas eelmise Eesti Vabariigi päevil lihakarni
*Koolitee algas 1958. aastal vanas Lille tänava koolihoones
*Pärast keskkooli lõpetamist asus õppima Tallinna polütehnilises instituudis ehituseriala
*1974.aasta 1. detsembril alustas meistrina KEK-i Põltsamaa osakonnas
*Abielus klassivend Ainiga
*1978 sai noor pere korteri Õuna tänavale
*KEK-i projektgrupis projektgrupi juhataja
*Valiti 1989 Põltsamaa linnavolikokku
*1993. aastast Põltsamaa linnavalitsuses algul ehitusnõunik, hiljem abilinnapea
*Aastast 1996 linnapea ametis
*Riigikogu kümnenda koosseisu liige 2003-2007
*Kandideeris ka 2007, kuid ei osutunud valituks
*Töötab Põltsamaa valla ehitusnõunikuna
*Oli Põltsamaa linnavolikogu esimees
*Praegu linnavolikogu arengu- ja ettevõtluskomisjoni esimees
*Ühe tütre ema ja kahe lapselapse vanaema.
TOOMAS REINPÕLD
