Aasta puu valimise traditsioon ulatub meil aastasse 1996. Loodushuviliste eestvõttel sooviti nii tõmmata suuremat tähelepanu kodumaiste puude perekondadele. Esimeseks aasta puuks valiti kadakas. Ühe puude perekonna esiletõstmisega sooviti juhtida enam tähelepanu meie puude liigirikkusele.
Eestis vaid üks liik
Käesoleva aasta puuks on valitud lodjapuu. Meie metsades kasvab sellest perekonnast looduslikult vaid üks liik – harilik lodjapuu. Õigupoolest on puu nimetus selle liigi puhul liialdus, sest tegemist on kuni viie meetri kõrguse rohkesti hargneva põõsaga. Hariliku lodjapuu areaal on lai, ulatudes Kaukaasiast kuni Sajaanideni ning Põhja-Aafrikast kuni Euroopa põhjaosani. Tegemist on varju ja niiskust armastava liigiga, mis talub ka linnatingimusi. Looduslikult leiab seda liiki kasvamas viljakates metsa kasvukohatüüpides. Harilikul lodjapuul on vastakud kolmehõlmalised hambuliste servadega, pealt paljad, alt pehmekarvased lehed.
Lodjapuu köidab viljakate kasvukohtade kraaviservadel pilku kevadel õitsemise ajal ning sügisel, kui viljad on valminud. Mai lõpus ja juunis võib lodjapuupõõsal võrse tippudes näha suuri valgeid nektaririkkaid õiekobaraid. Sügiseks ehk siis septembrikuuks valmivad punased üheseemnelised luuviljad, mida kutsutakse marjadeks. Sügisel muutub hariliku lodjapuu lehestik punaseks ja on sama pilkupüüdev kui vahtra lehestik. Koduaedades ja parkides võib leida kasvamas hariliku lodjapuu õierohket vormi, mida tuntakse lumepalli nime all.
Palju raviomadusi
Lodjapuul teatakse olevat erinevaid raviomadusi. Väga lugupidavalt suhtuvad lodjapuusse kui ravimtaime meie idanaabrid. Oma tunded on nad pannud laulu sisse, mida meiegi teame “Kalinka” (tõlkes “lodjapuuke”) nime all. Rahvameditsiinis kasutakse ravivahendina nii lodjapuu õisi, koort kui ka vilju. Lodjapuu viljad on C-vitamiinirikkad, koor sisaldab parkaineid ning seemnetes on rasvõli ja mineraalaineid. Koort tuleb koguda kevadel, mahlade liikumise ajal. Koorest tehtud tõmmis teati olevat hea vahend nahahaiguste vastu. Õitest valmistatud tee aitab köha puhul ning on ka seedimisele hea.
Enim ravitoimet arvatakse olevat marjadel. Marjad ja koor sisaldavad mõruainete hulka kuuluvat viburniini, mis nii külmutamisel kui ka kuivatamisel laguneb. Seetõttu ei tohigi värskelt valminud marju süüa, et vältida mürgitust.
Lehemardikad hävitavad lodjapuu lehed
Valminud C-vitamiini rohke luuvili on mahlane, mõrkjas. Külmutamisel kaob viljade mõrkjas maitse. Marjade kasutamisel suureneb uriinieritumine ning neil on nõrk mikroobidevastane ning rahustav toime. Marju kasutatakse ka vererõhku alandava ja valu vaigistava vahendina. Marjadest valmistatud teed ja keedist on kasutatud põiehaiguste ja köha ravimisel.
Lodjapuul on looduses ka vaenlasi. Lodjapuu-lehemardikate vastsed söövad lehti ning närivad need auklikuks kevadel, mardikad aga sügisel. Peale söömist lodjapuu-lehemardikas muneb noortele võrsetele ning katab munad näripuruga. Järgmisel kevadel tulevad munadest vastsed, kes tarvitavad toiduks lodjapuu lehti ning uus eluring läheb käima.
i
EDA TETLOV
